Enne mängu

Punased kuradid vs navigaatorid. Maailma number 1 vs Euroopa meister. Kui kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et minu kui väikeriigi ultrafänni jaoks oli see mäng selline, kus mõtled, kas kuidagi nii ei saaks, et mõlemad välja langevad? Sest minu poolehoid kaldub alati väiksemate ja eriti Ida-Euroopa võistkondade poole. Seega värske Tšehhi Vabariigi võit Hollandi üle oli just see, mida minusugune Euroopa meistrivõistlustelt loodab.

Samas päris neutraalselt ma Belgia ja Portugali vastasseisu ka ei vaadanud. Kuna 2. septembril on Belgia tulemas Tallinnasse, siis oleks vahva, kui finaalis mängiks Belgia ja Tšehhi Vabariik (ja võidaks Tšehhi). Sellisel juhul saaks Eesti koondis kahe Euroopa parimaga jõudu katsuda.

Paberil tundub Belgia ikka ülivõimas, mängijad on sellised, et võta üks ja viska teist. Kõik saavad igapäevase leiva lauale absoluutsetes maailma tippklubides mängides. Aga nende probleem on nemad ise: kuidas see staaride kamp ühiselt tööle saada? Nende alagrupp võrreldes Portugaliga oli ka märksa lihtsam ja ühtegi tõsist proovikivi pole olnud, samas kui Portugal tuli läbi „surmagrupist“.

Portugali on peetud võistkonnaks, mis on Ronaldo ja teised, kuid senine turniir on näidanud, et Portugal suudab väga meeskondlikult mängida. Neil on ka Silva, Jota, Sanches, Moutinho. Pingilt on võtta näiteks Felix ja Fernandes ja kui sellised mehed on pingile jäänud, siis peavad väljakul olevad mehed paremad olema.

Sevillas olnud melu sai juba nimetada jalgpallilaadseks tooteks. Päris Budabesti mõõtu välja ei andnud, aga parem kui Wembleyl, kus oli tunne nagu Wimbledoni publik oleks jalgpalli staadionile sattunud.

Hümnilaulmise võitis Portugal, aga eks neil lihtsam Sevillasse minna ka, Farost selline Tallinn–Tartu ots ja kohal!

Esimene poolaeg

Enamus ajast toimus keskkaitse söödutreening: mängus oli niivõrd palju vahel, et keegi ei tahtnud oma mängu avada ja keskväli oli udupeenelt täis topitud. Tunda oli, et kardetakse kaotada, mitte ei taheta võita. Taktikaliselt oli mäng nii udupeeneks aetud, et iga mees teadis täpselt, miks ja kus ta on. Ainukesed, kellel ruumi oli, olid keskkaitsjad.

Kinnitus sai vana jalgpallitõde: löö palli värava poole ja on suhteliselt suur tõenäosus, et läheb sisse. Tähtis on muidugi tabada seda insenertehnilist moodustist, mida väravaks nimetatakse. Nii juhtus Hazardiga: vaatas ja lõi sisse. Hilisem mäng näitas, et Portugal ei saanud selle jalgpalli põhitõega hakkama.

Teine poolaeg

Portugal tuli ilmselgelt isukamalt välja. Tahtmist oli, oskusi ka nagu oli, aga Belgia seisis distsiplineeritult ja rahulikult. Oli tunne, et kõik teavad, miks ja mida nad teevad. Null paanikat.

Võib öelda, et poolaja edenedes üritas Portugal hea ja halvaga ning „sinises maikas mehega“, aga resultaati ei tulnud. Variante nagu isegi pakuti.

76. minutiks jõudis pinge maksimumini ja osaliselt kees üle ning pärast seda läks sajaga mänguks. Midagi tagasi ei hoitud! Suurepärane tõrje Belgia väravavahil, päästev post ja veel mitmeid võimalusi, aga Belgia seisis suhteliselt rahulikult ja paanikata.

Jalgpall on imelik mäng. Võitmiseks pole palju vaja. Lööd ühe korra raamidesse ja sellest võib piisata, nagu tänane päev näitas. Kui ise ei löö, lüüakse sulle. Nii on. Löögid raami: Belgia 1, Portugal 4; löögid kokku: Belgia 6, Portugal 23. Seis? Belgia 1, Portugal 0.

Mängu parim oli Belgia meeskond, just nimelt kogu meeskond. Suurepäraste oskustega jalgpallurid suudeti panna mängima ühise meeskonnana. Kas sellest piisab kaugele jõudmiseks, näitab edasine turniir.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid