EM-i KOLUMN | Martin Reim: Itaalial oleks justkui üks mängija puudu olnud

Ei olnud enam üldse see Itaalia, mida nägime alagrupis! Playoff’is muutub natuke mängu iseloom ja võimalust eksida enam ei ole. Jalgpallis öeldakse, et üks asi on liiga, karikamängud on aga hoopis teise hingamisega. Playoff ongi nagu karikamängud – teed ühe kehva õhtu ja oledki väljas, varasemad väravad ja nullimängud ei loe enam midagi.

Tegelikult oli ju kogu aeg põnev: mõtlesin pidevalt, et kas Itaalia tõesti nüüd niimoodi… Eks ta nii ole, et mängida saab nii palju, kui vastane lubab. Austria ei mänginud üldse lihtsat mängu ja oli isegi palliga väga enesekindel, kombineeris ja tekitas momente. Ehk oli see isegi itaallastele üllatus – nad ei olnud ilmselt selliseks Austriaks valmis. See näitab aga hästi Euroopa jalgpalli ja finaalturniirile jõudnud meeskondade väga tugevat taset.

Itaalia emotsionaalne tiim sõltub väga ka fännide toetusest ning see neil selles kohtumises puudus. Tuli välja sellises formaadis turniiri valukoht: mängud on üle Euroopa laiali ja kui alagrupimängude ajal teavad fännid veel ette, kuhu minna, siis playoff’is tekib mitu varianti, kuhu võib sattuda. Itaalia mängus ei olnud sellist emotsiooni nagu nägime Roomas peetud alagrupimängudel, kus rahvas sidus ennast mängu sisse. Praegu jäi mulje, nagu itaallastel oleks üks mängija puudu olnud!

Üle ega ümber ei saa aga sellest, et Austria tegi väga-väga hea esituse ja mängis oma tugevustele. Austria jalgpall on sarnane Saksamaa jalgpalliga ning paljud nende mängijad mängivad Saksamaa Bundesligas – nad on füüsiliselt väga võimekad ja ma ei ütle, et nad oleksid lõhkunud, aga mängiti vea piiril, agressiivse tiimitööna.

Kui vaadata normaalaega, siis ega Itaalia küll milleski oluliselt parem ei olnud – tahe oli Austrial tunduvalt parem ja sellega kompenseeriti tehnilised puudujäägid. Periooditi omas Itaalia initsiatiivi, aga Austria suutis nende mängu lõhkuda ja ega itaallastel väga palju häid momente ju ei olnudki. Austria suutis nad juba keskvälja ära elimineerida ja nende kaitseliin ja keskväli tegid väga head tööd palli võitmisel. Martin Hinteregger, Aleksandar Dragović, Florian Grillitsch ja Xaver Schlager moodustasid keskel võimsa südame ja tegid hullumoodi tööd. Lisaajal maksis see ehk ka veidi kätte, sest kui Itaalia põhimehed ei suutnud seekord Austriat murda, siis tegid selle töö ära vahetusmängijad eesotsas Federico Chiesa, Andrea Belotti ja Matteo Pessinaga. See tõi välja selle, et turniir on pikk ja päevad ei ole vennad – vaja on rohkem mängijaid kui 11-12. Itaalial on pink heal tasemel mängijate poolest pikem – austerlased tegid oma vahetused ära alles lisaajal ja alles siis, kui oli vaja võtta riske. Arvatavasti teadis Austria treener, et olukorras, kus mäng on veel neile sobivas seisus, ei olnud tal pingilt lihtsalt tugevamaid käike sisse tuua. Itaalia tegi aga ründajate ja poolkaitsjate seas palju vahetusi ja lõpuks leiti ka kohad, kust väravad ära lüüa.

Itaaliale tuleb veerandfinaalis vastu kas Belgia või Portugal ja sellise mängu järel tahaks muidugi öelda, et neil läheb keeruliseks, aga ootame esmalt ära Belgia ja Portugali mängu, sest seal võib ka kõike juhtuda. Portugalil oli oma tugevas alagrupis raske, aga mäletame eelmisest EM-ist, et nad läksid toona üle noatera alagrupist edasi, aga läksid mäng-mängult paremaks ja võitsid lõpuks turniiri. Itaalia peab kindlasti veerandfinaaliks tagasi saama alagrupis näidatud emotsionaalsuse. Tegelikult oli seda natuke näha ka nende lisaajal löödud väravate puhul – just siis hakati lõpuks üksteist ka emotsionaalselt toetama, varem see puudus.

Ehk oli põhjuseks tõsiasi, et mäng toimus Wembleyl ja Itaaliast väljas. Oleme ka Eesti koondisega mänginud aeg-ajalt kohtumisi, kus vastaseks on mõni teine riik, aga toimumiskohaks hoopis kolmas paik. Mäletan, kuidas mängisime Itaalias kunagi Saudi Araabia vastu – mitte keegi ei tulnud vaatama! Jah, EM-i puhul ikka tullakse, aga see ei ole ikkagi päris see. Veerandfinaal on aga uus mäng ja siis võib Itaalia jälle vabalt supermängu teha.

Kui tahad tiitli võita, pead läbima seitse mängu – esimest kolme ei pea isegi kõiki võitma, aga viimased neli kindlasti. Kõik need võidud ei pruugi ilusa mänguga tulla. Võib-olla näitas see mäng, et itaallastel on tiitli võitmiseks ikkagi materjali – võtta see võit ja sammuda edasi mängus, kus nad oleksid võinud isegi kaotusseisu jääda…