EM-i KOLUMN | Aivar Pohlak: Goretzka päästis sakslastele mängu

Koostöös Eesti Jalgpalli Liiduga avaldab Delfi pärast igat mängu Euroopa meistrivõistlustel kolumni, mis käsitleb lõppenud mängu, mängu kangelasi või on pühendatud detailidele üleeuroopalise spordipeo ümber. Saksamaa ja Ungari 2:2 viigimängust kirjutas Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak.

Saksamaa – Ungari 2:2

Mängu eel ajakirjandust uurides ei olnud ma eriliselt üllatunud, kui nägin intervjuud, milles räägiti koroonaolukorrast Peterburis ja anti mõista, et seal toimuvaid jalgpalli EM-finaalturniiri mänge ei ole mõistlik külastada ning et Ungaris, kus ainsana lubatud täismaja, oli tribüünil Prantsusmaalt pärit nakatunud perekond ning mulle meenus “Zootropolise” nimelise paljutähendusliku multifilmi põhisõnum – hirm võidab alati.

Sissejuhatus

Meeskondade algkoosseise vaadates ja seal Thomas Mülleri puudumist märgates hakkasin tahtmatult meenutama Mülleri ja Hummelsi koondisest väljapraakimist, mullu novembris mängitud Hispaania - Saksamaa Rahvuste Liiga mängu tulemust ja tänavu märtsikuist kaotust MM-valikmängus Põhja-Makedooniale kui ka asjaolu, et viimase pooleteise aasta jooksul mängitud kuueteistkümnes koondisemängus on sakslastele löödud 23 väravat – kusjuures vaid kolmel korral neist on Saksamaa suutnud hoida taga nulli - ja käimasoleval turniiril kahe mänguga 3.

Hummels ja Müller meeldivad mulle inimeste ja mängijatena väga ja pigem tahan öelda, et Löw on kaotanud jalge alt pinna, mis 2017. aastal n-ö teise koosseisuga Kontinentidevahelist karikat võites tundus erakordselt kindlana – tõsi, taga ei tahtnud null kuigi tihti püsida ka tollel perioodil.

Mängust

Kuigi esimene ohtlik olukord tekkis Ungari värava all – kogu turniiri silmapaistvalt mänginud Joshua Kimmich tegi 3. minutil keerulisest olukorrast hea pealelöögi, mille väravavaht käega tõrjus – aga ungarlaste 5. minuti vasturünnak taastas tunde, et sakslaste kaitsega ei ole kõik korras.

Tunne sai kinnituse kuus minutit hiljem – Freiburgi mees Roland Sallai tsenderduse hetkel oli trahvikastis või selle lähistel kuus sakslast kahe ungarlase vastu – kui Adam Szalai külalised pealöögiga 0:1 juhtima viis.

Sakslastel õnnestus periooditi panna ungarlased suure surve alla, aga esimesel poolajal neil lubavaid olukordi luua ei õnnestunudki. Mängiti kindla peale ja ei saanud aru, kas kodumeeskonna eesmärk oli soov viia pall üles kiiremini, ennetades vastaste kaitseliinide ülesrivistamist või ei lubanud Ungari sellel juhtuda.

Mats Hummels oli vastaste kastis ohtlik – oma värava ees on tal sellel turniiril olnud probleeme – ja mees tõusis korduvalt kõrgele ka tavarünnakute ajal, kusjuures Rüdiger hoidis sellistel puhkudel kaitseliini üleval ning vähemalt kahel korral oleks õigeaegne sööt võinud viia ühe ungarlastest Neueriga silmitsi, aga seda ei juhtunud. Tõele au andes tegid sakslaste kaitsjad mõlemal juhul palliga mehele head survet.

Peter Gulacsi eksimuse järel löödud viigivärav tundus paljude jaoks panevat asjad lõplikult paika – ka teleülekande juhtijad näitasid Ungari lahtilöögi ajal vahetuspingile siirdunud Havertzit – aga 15 sekundit peale mängupanekut oli pall teist korda Neueri väravas. Faktiline kinnitus, et meeskond on peale löödud väravat eriti haavatav.

Selle F-alagrupi kohtumise otsustav sündmus oli juhtunud 58. minutil. Seis oli veel 0:1 Ungari kasuks, kui Joachim Löw vahetas sakslaste keskväljal palju ja kasutult palliga mänginud Ilkay Gündogani asemele poolakatest sisserändajate linnast Bochumist pärit katoliiklikus peres kasvanud Leon Goretzka. Mis lisaks tähendas, et mängujuhi roll läks Toni Kroosi kätte ja Goretzka ülesandeks jäi leida rünnaku jätkamiseks senikasutamata ruumi Ungari kaitsjate vahel ja lahtise palli otsimine nende värava lähistel. Kroosi tähenduse muutumine vähendas ka Mats Hummelsi ja Antonio Rüdigeri (ebaloomulikku) tähtsust mängu üleshitamisel.

Kroos oli palliga ohtlikum ja konkreetsem kui Gündogan ning Goretzka oli sageli kohas, kus võis juhtuma hakata. Viigivärav just nii sündiski.

Peale mängu

Mängu tegi eriti põnevaks korduvalt muutunud alagrupi tabeliseis ja kuigi Saksamaa läks siit teisena edasi, ütleksin, et Löw astus suurturniiril teist korda sama reha otsa. Tõsi, seekordne vops ei lõpetanud teekonda, küll aga tekkis tunne, et juhtunu ei pruugi jääda tagumiseks.

Viimase kuueteistkümne koondisemängu väravate vahe – 33:25, kusjuures 7:1 võitu Läti vastu arvestamata 26:24 – kõlab Saksamaa kohta uskumatuna ja viitab selgelt peamise mängulise probleemi asukohale.

Münchenis Ungariga 2:2 mänginud sakslaste rõõm edasipääsemisest oli siiras. Kummaline olukord seegi.