EM-i KOLUMN | Henrik Ojamaa: šotlaste võitlusvaimust edaspääsuks ei piisanud

Koostöös Eesti jalgpalli liiduga avaldab Delfi pärast igat mängu Euroopa meistrivõistlustel kolumni, mis käsitleb lõppenud mängu, mängu kangelasi või on pühendatud detailidele üleeuroopalise spordipeo ümber. Horvaatia 3:1 võidust Šotimaa üle mõtiskles Eesti jalgpallikoondislane, FC Flora ridadesse kuuluv Henrik Ojamaa.

Eelvaade:

Tänaõhtune Šotimaa ja Horvaatia mäng tõotab tulla kõike muud kui igav – mõlemale meeskonnale on tingimata vaja võitu, et säilitada edasipääsuvõimalus.

Šotimaa on seni näidanud väga kõva võitluslikkust ja meeskonnavaimu. Need omadused mängivad suurt rolli ja suudavad kompenseerida suuresti seda, et šotlastel pole igale positsioonile panna päris nii kõrget tasemel mängivat meest nagu alagrupikonkurentidel. Viimases mängus Inglismaa vastu ei saanud Raheem Sterling kordagi mööda šoti äärekaitsjast Stephen O’Donnellist, kes on oma karjääris mänginud Inglismaa madalamates liigades ja Šotimaal, kuid oli ülimalt keskendunud, jättes endast kõik väljakule. Individuaalse klassivahe ühtlustus tänu terve meeskonna üksteise eest võitlemisele. Seda on vaja Šotimaal EM-i igas mängus näidata, et neil võiduvõimalus oleks. Vastase värava lähedal on vaja ka loovust, ja seda on paraku nappinud. Kahes mängus pole šotlased suutnud väravat lüüa ja Horvaatia vastu on seda kindlasti vaja.

Horvaatia senine mäng on valmistanud pettumust. Viimasel MM-il supermängu näidanud Horvaatia on senisel EMil mänginud tujutult ja justkui varuga.

Viimases mängus Tšehhi vastu oli meeskonna liider ja staar Luka Modric halvaks eeskujuks. Pallikaotused keskväljal on andestatavad, kuid peale oma eksimust kaitsesse tagasi kõndimine kindlasti mitte. Samuti positsioneerimine väljakul – Modric mängis Horvaatia rünnakutele ajal väga madalal, kus ta sai segamatult palliga olla, kuid kust mängu mõjutada on väga keeruline, kuna oli vastase väravast nii kaugel. Vaieldamatult selle meeskonna suure liidrina on tema koht koosseisus kindlasti puutumatu, aga näiteks Šoti-suguses meeskonnas poleks sellise „luksusmängija“ kaasas tassimine võimalik. See kandus viimases mängus Tšehhi vastu üle ka meeskonnakaaslastele. Kuigi skoor ei rahuldanud horvaate, ei olnud nende poolt näha viimased 20-25 minuti jooksul pikki sprinte, et vastase värava alla jõuda või meeskonnakaaslastele sööduvariante pakkuda. Tehti justkui miinimum, mis vaja punkti saamiseks. Šoti vastu miinimumist kindlasti ei piisa, Horvaatia peab näitama hoopis teistsugust intensiivsust, sest šoti suguse hingestatud meeskonna vastu muudmoodi lihtsalt ei saa.

Mängujärgsed mõtted:

Horvaatia:

Horvaatia noor äärekaitsja Gvardiol näitas nii suurt tahtmist, kui ka individuaalset kvaliteeti. Teise poolaja alguses mängis kõigepealt keskväljal kahest vastasest mööda, andis ründava söödu ja avanes siis täisspurdiga 25 m. Sellist täiskiirusel sprinti on väga raske kaitsta ja Gvardiol sai söödu tagasi ja läks väravavahiga üks ühe vastu. Väravavaht Marshall tuli õigeaegselt välja, aga see oleks olnud väga eriline värav. Seejärel jõudis ta kaitsefaasis McGinnile pika sprindiga järgi ja tegi puhtalt väga raske ja atleetliku libistamise, mis võttis väga ohtliku rünnaku maha.

Ka Horvaatia teise värava juures oli ta osaline, mängis madala palli kasti, kust see lõpus jõudis tee Modricini. Horvaatia kapteni välisküljega sooritatud ühepuutelöök 16 m tagant oli tehniliselt väga osav sooritus ja näitas, et kauglöök ei pea alati olema pealsega täiest jõust löödud, et väravani jõuda.

Horvaatia kindlustas võiduga oma koha kaheksandikfinaalis. Võrreldes mängudega Inglismaa ja Tšehhi vastu oli näha teistmoodi võitlust, aga raske on praegu Horvaatiale seninähtu põhjal suurt edasist edu ennustada sellel turniiril.

Šotimaa:

Šotlased on kindlasti pettunud, kuidas kolmest väravast 2 neile löödi: tsenderdusejärgsest olukorrast, kus kaotati nii esimene duell ja vastane jõudis teise pallini kiiremini ning viimane nurgalöögist peaga löödud värav. Kui vastane teeb midagi erilist (nagu Modric teise värava puhul), siis peab vahel seda kvaliteeti lihtsalt tunnustama. Kui aga värav tuleb hetkeks keskendumise kaotamise pealt või õhuduellis allajäämise pealt, jääb see kindlasti kripeldama.

Kehva ründemäng: Kahe ründajaga mängides, peab vastaste keskkaitsjatel olema raske mäng. Paraku ei suutnud Šotimaa ründajad Adams ja Dykes üldse vastastele ohtu kujutada. Ma ei räägi siinkohal ainult väravate löömisest – ründajad võivad aidata meeskonda ka muutmoodi. Õhuduellides domineerisid Horvaatia keskkaitsjad ja kui šotlastest ründajad said palli jalga, ei suutnud nad olukorda õigesti hinnata, et palliga pöörata või siis vedas nende puude neid alt. Samuti ei töötanud kaks ründajat hästi koos avanemiste osas – tihtipeale avanesid mõlemad palli suunas, selle asemel, et vastase kaitseliinile probleeme tekitada, avanedes üks pallile vastu ja üks liini taha. Šotlased mängisid kasti ka päris palju tsenderdusi, eelkõige vasakult poolt. Pallid olid mängitud oma väravapoolse jalaga ehk siis vindiga värava poole. Kumbki ründaja ei ajastanud neid palle eriti hästi, et väravat lüüa, kuigi need olid päris heasse tsooni tsenderdatud. Eriti esimese poolaja Robertsoni sööt, kus Adams oleks õigeaegse avanemisega saanud palli tühja väravasse lüüa.

Kokkuvõttes võivad šotlased olla uhked selle võitlusvaimu poolest, mis nad terve turniiri vältel näitasid. Paraku ainult sellest tippjalgpallis ei piisa, aga loodan, et näeme neid ka tulevikus finaalturniiridel.