EM-i KOLUMN | Anne Rei: Itaalial on võimalus tõsta ennast taas jalgpallimaailma tippu
Koostöös Eesti Jalgpalli Liiduga avaldab Delfi pärast igat mängu Euroopa meistrivõistlustel kolumni, mis käsitleb lõppenud mängu, mängu kangelasi või on pühendatud detailidele üleeuroopalise spordipeo ümber. Kohtumise üle, kus Itaalia ja Wales kindlustasid pääsu 16 parema sekka, arutles Eesti Jalgpalli Liidu peasekretär Anne Rei.
Edukad kümnendite algused
Mängule lähenesin ma Itaalia koondise fännina. Minu poolehoid itaallastele algas 1990. aastal, kui eesotsas Roberto Baggioga tehti tegusid ja teeniti 3. koht kodustel maailmameistrivõistlustel. Neli aastat hiljem oldi taas kõrges mängus, kui MM-i finaalis jäädi penaltitega alla Brasiiliale. Tundub, et Itaalia edu ja paremad tulemused jäävad alati kümnendite algusesse. 2000. aastal jõuti Euroopa meistrivõistlustel finaali, kus tuli Prantsusmaale alla vanduda „kuldse värava“ reegli tõttu. Kui 2018. aastal ei õnnestunud Itaalial pääseda MM-finaalturniirile, tunnetasin riigi alaliidu peasekretäriga rääkides, et terve riik oli sellest toona löödud. Nüüd ollakse uue eduka kümnendi ootuses. Peale on tulnud uus põlvkond mängijaid ja koondise eesotsas on tugev peatreener, kes on suutnud üles ehitada põneva meeskonna. Roberto Mancini käe all on lisaks kaitsvale stiilile juurde tulnud ka efektiivne ründemäng, mida toetavad numbrid. Viimased 30 mängu ei ole kaotust tuntud, 11 kohtumist järjest on oma värav puutumatuna hoitud ja selle aja jooksul on vastastele löödud 32 väravat. Edu korral järgmises ringis on võimalik, et veerandfinaalis minnakse vastamisi Belgiaga, kes ei ole kindlasti lihtne vastane. Sellele vaatamata on minu lootus, et Itaalia jõuab finaali. Fännide silmis on nad seni mänginud väga positiivset ja atraktiivset jalgpalli ning sellel turniiril on neil võimalus tõsta ennast taas jalgpalli suurriikide sekka.
Vahetused Itaalia mängu ei pärssinud
Mõlemad koondised tulid kohtumisele vastu väga motiveeritult. Oli näha, et Itaalia ei tahtnud oma kohta kaitsta, vaid mängu tuldi võitma. Samamoodi tahtis Wales võiduga edasipääsu kindlustada. Juba esimesel poolajal oli näha, et mäng kaldub Itaalia poole. Walesi ainuke ohtlik võimalus tekkis 27. minutil, kui Chris Gunteri löök lendas napilt mööda. Walesi sundis kindlasti tagant Šveitsi - Türgi mängu käik, kus Šveits tormiliselt väravaid taga ajas. Kuigi Itaalia sundis Walesi kaitsesse vajuma, pakkus avapoolaeg kiiret mängu ja kompromissitut võitlust.
Teisel poolajal oli märksõnaks kindlasti Walesi punane kaart, mis muutis mängu iseloomu. Kohtumise tempo pigem rauges ja Wales proovis britilikult jõulise stiiliga kramplikult seisust kinni hoida. Walesi vähemusse jäämine andis Itaaliale ka võimalusi vahetusi teha. Kui Itaalial kuulus sel korral algkoosseisu vaid kolm mängijat, kes ka varasemates kohtumistes alustasid, siis mängu lõpuks ei jäänud väljakule neist ühtegi. Ka nii-öelda teise koosseisuga näitas Itaalia väga distsiplineeritud mängu ja hoidis ohje enda käes. Mulle jäid positiivse poole pealt silma Federico Chiesa, Marco Verratti ja Andrea Belotti. Verratti vigastusest tagasitulek annab kindlasti meeskonnale palju juurde ja see mäng näitas, et vajadusel on Itaalial pingilt võtta kvaliteetseid lisakäike.
Hingestatus juba mängu algusest
Avavile eel leidsin ennast mõttelt, et Itaalia hümn on tõeline jalgpallihümn. Olenemata lauluoskusest annab iga Itaalia jalgpallur endast hümni laulmisel kõik. Nende jaoks on see võimalus hingestatult mängule vastu minna ja see on tugev relv, et ennast mängule õigesti häälestada. Usun et staadionil olnud 25-protsendiline täituvus ei andnud neile veel jõulist koduseinte toetust ja see lisamotivatsioon tuli mängijatel endas ise leida.
