EM-i KOLUMN | Gerd Müller: lahingusse tulid ainult šotlased

Koostöös Eesti Jalgpalli Liiduga avaldab Delfi pärast igat mängu Euroopa meistrivõistlustel kolumni, mis käsitleb lõppenud mängu, mängu kangelasi või on pühendatud detailidele üleeuroopalise spordipeo ümber. Inglismaa ja Šotimaa mängust rääkis meile Eesti Jalgpalli Liidu asepresident Gerd Müller.

Jättes kõrvale kõik ajaloolised sümbolid ja tähendused on Inglismaa – Šotimaa jalgpallimäng 21. sajandil pigem naabrite vaheline mõõduvõtt kui lahing. Samas ootus selle mängu toimumisele, eriti suurturniiril, on mõlemal poolel suur ja eesmärk põhimõtteliselt alati sama – suur Inglismaa soovib näidata oma ülemvõimu ja väike Šotimaa seda iga hinnaga tõkestada. Eilses mängus saavutas, vaatamata 0:0 viigile, oma eesmärgi Šotimaa.

Olen Inglise liiga pidev jälgija ja mängu vaadates oligi kohati tunne, et see pole EM, vaid Premier League mäng. Tempo, intensiivsus ja füüsilisus oli selline, mida see liiga üldiselt pakub, lisaks lakkamatu vihm ja jahe ilm. Mängisid justkui üheltpoolt liiga tipumeeskond ja teisel poolel meeskond tabeli lõpuosast. Üks on paberil selgelt parem, aga ei suuda seda mängus realiseerida, kuna eeldatav nõrgem mängib hingestatult ja võideldes. Inglise liigale veel mõeldes, siis traditsiooniliselt on Inglismaa koondises kõige rohkem ikka mängijaid liiga kolme ajalooliselt kõige edukama klubi, Manchester United, Liverpool ja Arsenal, hulgast. Kuid ajad on muutunud, Horvaatia vastu ei alustanud ühtki nimetatud klubi mängijat ja nüüd Šotimaa vastu oli ainult Luke Shaw Unitedist algkoosseisus. Samal ajal alustas šotlastel kolm nimetatud klubides mängivat pallurit.

See, et Šotimaa tuleb mängima kaitsest lähtuvat jõulist mängu ei olnud inglastele üllatuseks. Inglaste peatreener Gareth Southgate vahetas Horvaatia mänguga võrreldes välja mõlemad äärekaitsjad ning oleks oodanud, et selle eesmärk oli mängida äärtel kõrgemalt ja ründavamalt, et hoida šotlaste ääri, eriti Andy Robertsoni, pigem kaitsele keskendumas. Ometi mängis Inglismaa üllatavalt ettevaatlikult ja passiivselt ning jäi pigem mängu kontrollimisega hätta. Šotlaste keskväli oli liikuv ja agressiivne ning kaitses saadi tööga suurepäraselt hakkama. Esmapilgul ootamatu keskkaitsjate valik osutus õnnestunuks, sest hästi liikuvad ja suure töövõimega Scott Mctominay (mängib klubis keskväljal) ja Kieran Tierney (mängib klubis äärekaitsjana) suutsid inglaste väikesekasvuliste ja väledate ääreründajate Phil Fodeni ja Raheem Sterlinguga hästi hakkama saada. Inglastel oligi teist mängu järjest puudu loovusest ja rünnakul oldi hambutud. Horvaatia vastu oli see ehk põhjendatud, kuna tugeva vastasega keskenduti mängu kontrollimisele keskväljal, kuid Šotimaa vastu oodati kindlasti palju ründavamat ja hingestatud mängu.

Šotlased suutsid oma eelmise Tšehhiga peetud mängu pettumuse selja taha jätta, olid enesekindlad ja täis võitlustahet. Enne mängu rõhutas šotlaste treener, et nad tulevad mängima südame ja tahtega ning inglaste treener, et tema hoolealused peavad säilitama rahu ja mängima mõistusega. Suure piires nii läkski ja vaatamata viigile võib öelda, et seekord tulid lahingusse ainult šotlased.