EM-i KOLUMN | Karol Mets: mäng mida kumbki kaotada ei tohtinud

Koostöös Eesti Jalgpalli Liiduga avaldab Delfi pärast igat mängu Euroopa meistrivõistlustel kolumni, mis käsitleb lõppenud mängu, mängu kangelasi või on pühendatud detailidele üleeuroopalise spordipeo ümber. Rootsi 1:0 võitu Slovakkia üle analüüsis endine Stockholmi AIK keskkaitsja Karol Mets.

Minu jaoks tõotas Rootsi ja Slovakkia mäng kujuneda väga huvitavaks, kuna olen Rootsis mõne mehega koos mänginud ja mõnega koos ka trenni teinud ning oli põnev näha, kuidas neil selles kohtumises läheb. Kuna ma olen ka Rootsi toetaja, siis ootasin põnevusega.

Tabeliseisu arvestades oli mõlema jaoks tegu suure mänguga, kus loodeti punkte juurde teenida. Võit olnuks juba suureks sammuks alagrupist edasi saamisel. Mäng algas Slovakkiale paremini ja nad said kiiremini mängu sisse.

Rootsi tegi minutiga kaks-kolm viga, mis näitas, et neil positsiooniliselt midagi ei klappinud ja asjad ei jooksnud paika. Slovakid olid algul teravamad ja rootslastel läks aega, et mängu sisse saada. Oli palju praaki ja ebakindlust.

Mida mäng edasi seda paremini sai ka Rootsi end käima ja kõrge pressing hakkas vilja kandma. Slovakkia väravavaht lõi mõned pallid auti, väljakul olnud duellid rootslased võitsid ja teisi palle kukkus ka neile. Kõrge pressinguga ei lastud slovakke surve alt välja ja neil polnud võimalik kombineerida. Slovakid ei leidnud oma võtmemängijaid Robert Makki ja Marek Hamšikit keskel väga üles.

Rootsi sai ebakindlusest üle, kuid ka slovakid suutsid end kohati siiski pressingu alt välja mängida, millele rootslased vastasid kohe kiire veaga. Mäng kulges lainetega ja kumbki meeskond ei soovinud vastast üleminekule lasta. Pigem püüti mängida positsioonirünnakuid 11 vs 11.

Keegi ei suutnud oponenti üle mängida ja häid võimalusi esimesel poolajal ei näinudki. See näitas, kui palju oli kaalul ja väljakul olid täiesti võrdsed meeskonnad, kus pisidetailid saavad lõpuks määravaks.

Teisel poolajal alustas Rootsi kohe hästi, Emil Forsberg liikus liinide vahel palliga ringi ja leidis sealt huvitavaid lahendusi. Nii alustati kohe ka mitme terava standardiga, tempo oli hea ja oli tunda ärevust.

Slovakkia ei saanud taas Rootsi pressingu vastu, aga nad hoidsid end siiski distsiplineeritult kaitses. Slovakkial oli raske käike leida, kuigi neil üks korralik šanss ka tekkis, kui ründaja Ondrei Duda tegi küllaltki hea liikumise, võttis ise ette ja lõi, kuid pall lendas üle värava. Rohkem neil nagu võimalusi polnudki.

Kuna tulemus oli mõlemale väga tähtis, siis tegutseti jätkuvalt kompaktselt, riske ei võetud ja püüti kaotust vältida. Küllaltki palju suruti mängu ka äärte peale, keskelt oli kõik koos. Võtmekoht oli Rootsi tehtud vahetused, mille järel läks meeskond kiiremaks.

Ründesse tuli Robin Quaison ja äärele Viktor Claesson ning Sebastian Larsson nihutati keskväljale. Mõni minut hiljem sai Quaison läbi õnneliku põrke palli jooksu peale, ta ennetas oma stardikiirusega Slovakkia väravavahti ja teenis penalti, mille Forbserg külmavereliselt realiseeris.

Teisel poolajal Rootsi ikkagi domineeris ja lõi rohkem võimalusi. Nad olid „kõrgem käsi“ selles mängus, et asi enda kasuks pöörata ja kvaliteetsed meeskonnad seda suudavad.

Mul on Rootsi koondise üle hea meel, hoian neile pöialt ja olen rõõmus Sebastian Larssoni ja Mikael Lustig üle, kes on minu endised meeskonnakaaslased ja supertüübid ning loodan, et nende turniir kujuneb veel väga pikaks ja edukaks.