Soome – Venemaa 0:1

Sissejuhatus

Viimati käisin Eestist väljas aasta tagasi märtsikuus.

Dokumentide kontroll Eesti poole peal oli range ja konkreetne nagu vanglasse sisenemisel, Venemaa poolel oli viimasest käigust möödunud kolme aasta jooksul ülesõidu vormistamine veel aeganõudvamaks tehtud. Piiripunktis öeldi, et kõige rohkem on sealtkaudu Peterburisse sõitnud poolakatest fänne. Soomlased Eesti kaudu liikunud ei ole ja eestlaste kohta teadsin isegi, et osa aasta tagasi just Venemaale mänge vaatama sõita soovinud huvilistest olid sellest plaanist loobunud. Koroonahirm pluss muud mured; üks üldiselt arukas ja positsioonil inimene lisas põhjuste hulka ka Ryanairi lennukiga Valgevenes juhtunu. Umbes 30 eestlast oli siiski Krestovski staadionile pileti soetanud.

Maailma meistrivõistlustega võrreldavat melu Peterburis ei olnud, aga mingi meeleolu linna peal liikuvad ning ekskursioonilaevadega kanalitel sõitvad Soome ja Venemaa koondise fännid siiski lõid. Tavaturistegi tundus linna peal oodatust rohkem.

Parkimisloaga staadionile sõites tehti sõiduriistale ülipõhjalik kontroll, lisaks enam-vähem kõikidele autos olnud isiklikele asjadele saadeti pakihoidlasse ka suveniiripoest soetatud turniiri ametlik pall. Meenus, et 2012. aasta EM-i avamängule Varssavis olime otse Eestist tulles ja peale kohtumise lõppu koju tagasi sõitma hakates võtnud autos staadionile kaasa isegi oma brasiilia mastifi. Ajad ja olud on muutunud.

Kummalise ja kordumatu kogemuse sain ka hümnide ajal. Kõigepealt mängiti soomlaste auks Eesti hümni ja seejärel Venemaa koondise tarvis pala, mis oli mulle kooliajast tuttav Nõukogude Liidu hümnina.

Mäng ise

Venelased olid end väljakule paigutanud ründavamalt, kui Belgia vastu, aga ka soomlased tundsid end mugavamalt kui Kopenhaagenis ja võib ainult ette kujutada, millised reaktsioonid oleksid Venemaa jalgpalli sees järgnenud, kui see värav oleks ära loetud ja ta jäänuks mängu ainsaks. Korraks VAR-i teema juurde tulles kordan üle mõtte, et selline lõplikult omaks võetud emotsioonide kustutamine nii, nagu see täna juhtus, ei pruugi mõjuda jalgpallimängu emotsionaalsusele hästi. Just suluseisuolukordade ja VAR-i vahekord ei ole minu jaoks klaar – situatsioonide lõpuni mängimine ja lipu tõstmine tagantjärele ei ole loogika seisukohalt optimaalne ja massilisele nappidele suluseisuolukordadele, mida inimsilm märgata ei suudaks, proovitakse lahendust leida suluseisureegli muutmisega nii, et nimetatud määrusterikkumist ei ole juhul, kui ründaja mingigi kehaosa peale käte on viimase kaitsjaga samal liinil. Sellise nurga alt vähemalt praegu asja arutatakse.

Soomlased jätkasid ka peale hüljatud väravat hästi. Neil oli veel kolm-neli head või isegi väga head väravavõimalust, aga enamasti lasti õige löögihetk veel parema lootuses mööda. Ka kaitses oldi kindlad.

Lisaminutite alguses oli põhjanaabritel hea vasturünnakuvõimalus, aga Kamara jättis suurepäraselt liini taha avanenud Teemu Pukkile palli söötmata ja hoopis kaotas selle. Mõnikümmend sekundit hiljem oli pall soomlaste väravas. Poolaja kohta võib öelda veel, et see kulges jõuliste rütmivahetustega ja need rütmivahetused töötasid Soome kasuks.

Avapoolajal soomlaste poolt näidatud mängu kirjeldaksin suurepärase tasakaaluna kaitse- ja ründemängu vahel, venelaste pressingu alt tuldi lihtsalt välja ning vastaste väljakupoolel söödeti kiirelt ja osavalt. Võidust Taani üle ammutatud enesekindlus tõi tagasi tänavu mängust puudunud konkreetsuse ning kohtumises Eesti vastu nõutuna näinud Markku Kanerva oli taas oma õpetaja-elemendis. Venelased seevastu pole tõenäoliselt varem Soomega mängides end sedavõrd viletsalt tundnud.

Teise poolaja algus oli sinivalgete poolt samuti hea, samas võib osa nende ründefaasis tehtud õnnestumistest kirjutada Venemaa koondise viletsa kaitsemängu arvele.

Soome koondise osas tundub veel, et nende võluvägi asub täna just ründavates mängijates ja kogu meeskonna ründavates tegevustes. Pukki avaneb suurepäraselt liini taha, võidab õhuvõitluseid, võtab palli maha ja katab seda ning läheb vajadusel triblingusse. Pohjanpalo on ohtlik kastis ja mängib hästi kokku nii Pukki, Kamara kui ka Robin Lodiga. Joni Kauko väljakule tulles saadi küll kaitsejõudu juurde, ent palliga mängust kadus seni muljetavaldav loomulik sujuvus. Ka Pukkile ja Pohjanpalole puuduvad neil täna võrdväärsed asendused. Venemaa koondise peatreener Stanislav Tšertšessov püüdis kogu kohtumise jooksul publikut oma mängijate toetamiseks üles kütta, aga mulle tundub, et emotsionaalsed ootused ja surve on pigem selle meeskonna probleem ja nad vajaksid hoopis kindlat ja konkreetset mõtet ning mänguplaani, mida väljakul ellu viia ja mis õnnestumise korral tõmbab kaasa ka emotsionaalse poole.

Eelpool kõneldud emotsioonid olid ühe Peterburis veedetud päevaga jõudnud juba ka minuni. Eelmisel õhtul Pervõi kanali pealt Prantsusmaa – Saksamaa mängu vaadates hakkas korduvalt kõrva jõuline ja lootusrikas telereklaam, sisse loetud peale avamängu suurt kaotust Belgiale, staadionil aga avastasin ühel hetkel, et seal kõlanud tõenäoliselt mingitpidi turniiriga seotud venekeelne versioon tänasest lääne tantsumuusikast oli nukra alatooniga. Teisel poolajal saatis soomlaste pikemat pallivaldamist tribüünilt kõva vilekoor. Mängu teise 45 minutit võtaksin kokku nii, et soomlastel kadus vahetustega rütm, aga Venemaa ei suutnud isegi peale vastaste neljale kaitsjale üleminemist ja seejärel ka Arajuuri ette saatmist tekkinud ruumi ära kasutada, hoolimata sellest, et neil oli väravat väga vaja.

Peale mängu

Põhjanaabrite toetajad jäid Peterburisse ootama alagrupi viimast mängu Belgiaga, samal ajal, kui venelased sõidavad Kopenhaagenisse kohtuma Taaniga. Tagasi koju lähevad soomlased läbi Karjala; mina käisin seal viimati 2015. aastal 2018. aasta MM-valikgruppide loosimise järel. Meie brasiilia mastif oli hiljuti surnud ja tõime endale Karjala aladelt uue koera. Tagasi soovitati meil tungivalt sõita läbi Soome ja ma ei tea, kuidas on lood täna, aga vähemalt toona erines Soome ja Venemaa vaheline piir Venemaa ja Eesti vahelisest piirist oluliselt nii visuaalselt kui ka emotsionaalselt. Julgeksin väita, et Soome staatus Venemaa suhtes muutus tänasegi mängu tulemusel.

Mängujärgselt Venemaa Jalgpalliliidu presidendiga õhtust süües ütles ta mitmetähenduslikud sõnad: “See ei olnud võit, aga me saime hädavajalikud kolm punkti kätte.”

Tagasi Eestisse jõudsin kell 1 öösel. Kui minnes ületasin piiri samaaegselt Narva Transi mängija Denis Poljakoviga, siis saabudes oli esimene inimene, keda Narva tanklas kohtasin, Eesti koondislane Vlasi Sinjavski. “Teen reede õhtul Delfi jaoks ülevaate Horvaatia – Tšehhimaa mängust,” kinnitas ta mulle Narva öös.

Ah jaa, piiripunktis mainiti, et viimase ööpäeva jooksul oli Eestist Peteburi suunas liikunud ka suurem kogus Rootsi koondise toetajaid.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid