EM-i KOLUMN | Kui Hispaania oma ründemängu ei muuda, siis pikka pidu ei ole

Hispaania teenis avamängus Rootsi vastu viigipunkti, kuid jäi rünnakul nulli peale. Hispaanlased ründasid üksluiselt ja ärkasid veidi hilja.

Hispaania ja Rootsi pakkusid mängu, mis võis tavalisele jalgpallisõbrale olla veidi igav, aga tegu oli taktikalise lahinguga. Ootasin põnevusega Hispaania lähenemist mängule, sest tahtsin teada, kuidas Luis Enrique oma meeskonna ette valmistab.

Esimesel poolajal oli väga põnev vaadata, kuidas Rootsi mängib. Polnud päris Hollandi ja Ukraina mäng, mis oli tõeline EM-i thriller. On lihtne unustada, et jalgpall pole ainult palliga mäng ja väravate löömine. Alati ei pea tekkima 50 olukorda, aga mõnikord piisab 89 minutist ja 50 sekundist kaitsetööst ja ühest võimalusest. Rootsi istus rahulikult oma 4-4-2 kaitseblokis.

Hispaanialt oleks oodanud mitmekülgsemat ründemängu. Keskmises tsoonis liinide vahel toimetasid Alvaro Morata ja Dani Olmo ning vahepeal teisest lainest Koke. Ferran Torrest hoiti äärel ja üsna madalal, mis andis võimaluse Marcos Llorentel tõusta. Teisel äärel oli Jordi Alba kõrgel, sest Olmo liikus ettepoole. Olmol tekkis juba positsioonist tulenevalt rohkem võimalusi kui Torresel, aga võimalusi oli ka Moratal. Siinkohal ongi näha, et Hispaanial pole eliitründajat. Jah, Morata on tipptasemel ründaja, aga ta pole Mbappe ega Haaland.

Rootsi keskkaitsjad ja keskpoolkaitsjad pidid palju üle liikuma ja kaitsma ääretsoone, sest keskmises tsoonis aktiveerus Hispaania alles viimasel veerandtunnil, kui mängu mõjutasid vahetused. Alles siis pandi Rootsi keskkaitsjaid rohkem proovile. Varasemalt oli keskmises tsoonis Hispaania ohtlik vaid siis, kui uinutati veidi vastast ja seejärel tulid pallid kasti. Vahetuste järel suutis Thiago kiiremini palli liigutada, Llorente tõusis rohkem laiusesse ja ääremängija sai liikuda sisse. Tagantjärele mõeldes oli võinud Hispaania juba varem mitme mängijaga ohustada kaitseliini seljatagust.

Mind üllatas Hispaania rünnakute üksluisus, sest arvasin, et mängitakse natuke mitmekülgsemalt. Sügavad tsenderdused olid ka eile mõnel hetkel efektiivsed, aga pigem said Rootsi pikad ja tugevad mängijad nendega hakkama. Hispaania oleks võinud nende tsenderdustega oma mängu rikastada, aga kahjuks valisid nad tee, et need tsenderdused asendasid senise rünnakuplaani. Vastase murdmiseks sellest ei piisanud.

Ma kiidaks Rootsit. Esimesed 20 minutit olid väga rasked, nad olid konservatiivsed ja mängisid järjepidevalt pikka palli ette. Sellist olukorda, kus väravavaht kutsub mängijad kokku ja lööb neile pika ette, tänapäeva tippjalgpallis väga tihti ei kohtagi. Aga mulle meeldib, et rootslased mängivad teadlikult ja ei tekkinud paanikat, kui esimesed 20-30 minutit pea terve aeg pallita tegutseti. Nad teadsid, et palliga võimalused tulevad siis, kui taga on asjad korras. Nende mänguplaan on üles ehitatud oma tugevustele.

Kui Hispaania peaks alagrupist edasi pääsema ja kohtuma vastasega, kes on kaitsefaasis sama hea kui Rootsi, aga on kiirrünnakute ja pallivaldamise osas parem, siis ma kardan, et hispaanlastel pikka pidu ei ole. Neil on vaja veidi oma ründeplaani rikastada.