EM-i KOLUMN | Roman Sobtšenko Hollandi - Ukraina kohtumisest: ilus mäng rohkete emotsioonidega
(2)
Holland - Ukraina 3:2
Mõistagi olin täna õhtul Ukraina poolt, aga veel rohkem ootasin ilusat jalgpalli ja ma ei pidanud pettuma. Soosik oli kindlasti Holland, neid toetasid ka koduseinad.
Enne mängu mõtlesin, kas Shevchenko mängib 3-5-2, mida ta on kasutanud viimasel ajal ja edukalt, sealhulgas ka tugeva Prantsusmaa vastu. Siiski Ukraina alustas 4-5-1 skeemiga ja mängis päris kõrge kaitseliini ja kompaktse keskväljaga.
Mõlemad meeskonnad mängisid positiivset jalgpalli, püüdes saada kontrolli mängu üle, mis hollandlastel õnnestus paremini, mis tähendas, et Ukraina pidi leppima vasturünnakutega.
5. minutil oli Hollandi esimene 100% võimalus värava löömiseks, aga Ukraina väravavaht Buchchan oli kõrgel tasemel.
Holland alustas mängu 5-3-2 taktikaga, vallates rohkem palli ja üritades saavutada edu positsioonilise rünnakuga. Ukrainlased üritasid palli võitmisel kohe liikuda kiiresti üles, et leida võimalust kiirrünnakuteks, kusjuures nii mängisid ka keskkaitsjad.
Mõlemad meeskonnad mängisid kõrge pressinguga ja see tõi pähe mõtte, et mängu lõpufaasis võib saada otsustavaks see, kes on füüsiliselt paremas seisus.
Ukrainlaste pressingu alt väljatulemisel tekkisid hollandlastes suured tsoonid kiirrünnakuteks, kus nad üritasid leida Depay'd, kes avanes aktiivselt liinide vahele ja püüdis pea alati pöörata esimese puutega vastase värava poole.
Ukraina rünnakute ajal on parem äär, kus mängib Yarmolenko, aktiivsem.
Positsioonilise rünnaku ehitamisel Ukraina koondis asetses 3-5-2 ja kombineeris hästi rahulikku palli hoidmist plahvatusliku rünnakule minekuga.
Peale 30. minutit läks mängu tempo natukene alla, aga seda oli ka oodata.
Ukraina üritas palli vallates tekiatada rombe või kolmnurke, et tekkitada ülekaalu palli valdamiseks. See on nende mängustiili juures iseloomulik.
Holland saatis palju mängijaid ettepoole, et tekitada ülekaal Ukraina kaitsetsooni ja ukrainlased hakkasid nende mängijaid kastis „ära kaotama“ ja nii tekkis mõnigi ohtlik olukord.
Esimese poolaja teist poolt domineeris Holland. Pall püsis nende käes hästi ja õigel ajal leiti otsustav sööt. Väravani siiski ei jõutud. Palli hoidmine oli hollandlaste kasuks, aga arvasin, et Hollandi peatreener Frank de Boer on vastaste kontrarünnakute pärast mures.
Teine poolaeg algas taas Hollandi koondise pallivaldamisega ja oli näha, et võrreldes esimese poolaja lõpuga Ukraina koondis üritas pressida kõrgemal. Paraku see ei töötanud, sest 52. ja 58. minutil lõi Holland kaks väravat. Tuleb öelda, et Ukraina eksis liiga palju söötudega.
Ukraina tõusis veel kõrgemale, rünnaku algfaasis meenutas nende asetsemine nüüd rohkem Hollandi oma, ääred läksid üles ja taha jäi kaks keskkaitset rünnaku alustamiseks, mitte kolm mängijat nagu see oli varem.
Ukraina üritas võtta mängu enda kätte ja dikteerida selle käiku, kuna Holland mängib nüüd madalamalt, aga ikkagi oli kontroll mängu üle nende käes.
100%-lisi väravavõimalusi Ukraina 70. minutiks polnud luua suutnud ja nii oli loogiline, et Yarmolenko vastuväravagi tuli trahvikasti joone lähedalt. See oli väga ilus värav.
Hollandi mängu tuli närvilisus, nad hakkasid rikkuma reegleid ja see andis ukrainlastele võimaluse tõsta mäng kõrgemale. Viigivärav tuligi just sellisest olukorrast. Seda oodati, aga ometi juhtus kõik ootamatult. Lootsin sellel hetkel, et Ukraina lööb läbi emotsionaalse hoo ka võiduvärava.
Läks vastupidi. Holland liikus suurte jõududega ette, tekitades ülekaalu vastase väljakukolmandikul, võitsid mitu korda tagasi juba kaotatud palli ja lõid 3:2.
Selles mängus toimusid muutused kiiresti, aga arvan, et seis oli aus. Ukrainal oli maksimaalselt kolm head võimalust, aga Hollandil viis või isegi kuus.
Rohkem võimalusi Ukraina tekitada ei suutnud.
Mängiti puhtalt, vigu tehti vähe ja esimest kollast kaarti nägime alles 93. minutil.
Minu jaoks oli see ilus mäng, hea võitluse ja rohkete emotsioonidega. Arvan., et sellise mänguga on mõlemal meeskonnal hea võimalus minna alagrupist edasi.
