EM-i KOLUMN | Värav, mille järele tuldi

Austria – Põhja-Makedoonia 3:1

Põhja-Makedoonia koondis jõudis EM’ile tänu kahele asjale: Rahvuste liigale ja UEFA otsustele suurendada osalajete arvu poole võrra.

Teekond EM’ile võttis endise Tito impeeriumi vaeseimal liitvabariigil 30 aastat.

30 aasta sisse mahtus väga palju – 1990-ndate alguse lootused-ootused, et Darko Pančev ja Läände väljarännanud Skopje Vardari ja teiste arvestatavate klubide mängijad viivad kui mitte kohe, siis 2000. aastaks Makedoonia Euroopa jalgpallieliiti. Kibe tunne, lausa kassiahastust sellest, et just Makedoonia oli see esimene riik, kes Andorrale kaotas, ükskõiksus rahvuskoondise vastu 2010-ndate aastate alguses ja Makedoonia jalgpalli uuestisünd kümnendi lõpus peale seda, kui U21 koondis jõudis Euroopa kaheksa parimate sekka... Põhja-Makedoonias sünnib jalgpallistaare väga harva. Darko Pančev oli staar, aga ta kustus liiga kiiresti peale kolimist Crvena Zvezda kasvuhoonest Milano Interi tingimustesse. Ehk see ongi paljude makedoonlaste häda – saame hea lepingu ja vaatame jalgpalli varumeeste pingi pealt. Paljud makedoonlased peavad nüüdsete jalgpallurite põlvkonda kuldseks, kuigi aastatel1990 - 2000 oli makedoonlastel palju andekam ja lubavam põlvkond, kes sai karastuse Jugoslaavia liigas. Paraku rikkusid olmeasjad kõik ära – viimased-eelviimased kohad alagruppides, tülid ja arveteklaarimised meedias. Selline taust saatis väikeriigi jalgpalli aastaid ning esimese koha spordialade pingereas jõudsid jalgpallilt ära võtta nii käsi- kui ka korvpall.

Õnneks viimastel aastail hakkasid asjad jalgpalliperes paremuse poole liikuma. Raske öelda, millne faktor osutus peamiseks – arvan, et kõik asjaolud langesid kokku: meeletu tahe, U21 edu 2017. aastal, treeneri kogumused – Igor Angelovski on koondise juures 6 aastat töötanud - makedoonlaste iseloom, kes rügavad oma suurima salasoovi täitmiseks meeletult tööd. Aga kindlasti ka Goran Pandev, kelle rolli selles EM’ile jõudmises on raske üle hinnata. Mäng Austria vastu tuli Makedoonial välja nagu kõik nendel jaoks on: meeletult tahtmist, meeletult võidujanu, ent mis sa teed, kui piisavat klassi pole.

Mängiti makedoonialikult kirglikku mängu, kuid duellid, õhu- ja pallivõitlused näitasid kagujugoslaavia tiimi nõrka kohta.

Ei saa kahjuks olla parem võistkond, kui su liider on saamas 38 ning ülejäänud võistkond koosneb mängijatest, kes igapäevaselt teenivad leiba Euroopa liigade teise-kolmanda taseme klubides ning treeneril mängijana kogemusi tipptasemel vaid Makedoonia kõrgliigast võtta. Need paraku ongi killud, mis teevad Makedooniast oma alagrupi kõige nõrgema tiimi.

Siiski ei usu, et Pandevit ja tema tiimikaaslasi hakatakse Makedoonia ajakirjanduses maha tegema – juba see, et koondis jõudis sellele tasemele on suur sõõm rõõmu ja sellest piisab, et rahva probleemid, mida koroonaajal eriti palju kokku kuhjunud, kasvõi nädalaks-paariks tahaplaanile taanduksid.

Goran Pandevile jääb aga värav Austria koondise väravasse EM’il elutöö preemiaks. See on üksi asi, mille järele Risovi (Ilvesed) EM’ile tulid!