EM-i KOLUMN | Mart Poom: Sterlingi kiirus tõi inglastele revanši

Koostöös Eesti Jalgpalli Liiduga avaldab Delfi pärast igat mängu Euroopa meistrivõistlustel kolumni, mis käsitleb lõppenud mängu, mängu kangelasi või on pühendatud detailidele üleeuroopalise spordipeo ümber. Inglismaa - Horvaatia mängu üle mõtiskles endine pikaaegne Eesti koondise esinumber Mart Poom.

Inglismaa on kindlasti üks tänavuse finaalturniiri soosikutest. Mõned uued noored mängijad on peale kasvanud ja Premier League on maailma üks tugevamaid liigasid. Ja kui arvestada, et 2018. aasta maailmameistrivõistlustel kaotati poolfinaalis just Horvaatiale, siis oli oodata põnevat lahingut.

Kuigi Inglismaa ja Horvaatia kohtumine ei olnud senistest võib-olla just kõige põnevam mäng, oli näha, et vastamisi oli kaks tugevat jalgpalliriiki, kus vastased väärisid üksteist ning maksvusele said väikesed nüansid. Mõlema kaitseliin töötas väga korralikult, kuid inglastel õnnestus üks moment ära lüüa ja sellest tänaseks piisas.

Tegelikult võis juba enne mängu arvata, et meeskonnad tulevad suhteliselt võrdses seisus ja esimeses mängus keegi mingeid liigseid riske ei hakka võtma. Kokkuvõttes mängus palju momente ei olnudki.

Värav tuli pärast seda kui Kalvin Phillips tegi hea avanemise ja ründas vaba ruumi. Ta sai söödu ja leidis ise veel väga hea sööduga kesktsooni, kuhu Harry Kane oli teinud sööstu nii, et Raheem Sterling vabanes kaitsjatest ja lõi ära. Arvan, et kokkuvõttes saigi otsustavaks just Sterlingu kiirus.

Vaatamata sellele, et Londonis oli väga soe ilm, nägime kokkuvõttes võitluslikku mängu, kuigi kuumuse pärast polnud võib-olla tempo läbi mängu kõige kiirem. Kui inglased lõid oma värava ära, ei hakanud nad ees enam survestama ja pigem hoidsid taga liinid kompaktsed. Pallivaldamine oli võrdne, mõlemad väravavahid pidid tegema ühe tõrje ja superseivi ei pidanud kumbki näitama.

Kuigi Inglismaa mängis kodus ja kõik ootasid nende võitu, siis ei oleks ma üldse üllatunud, kui see kohtumine oleks ka viiki jäänud. Horvaatia on ka ikkagi läbi aastate näidanud, et nad suudavad pidevalt väga andekaid noori arendada.

Maailmameistrivõistlustel mänginud meestest on koondise esindamisest tänaseks küll loobunud Ivan Rakitic, Mario Mandžukić ja Danijel Subašić, aga kui vaadata, mis meeskondades nende mehed mängivad, siis on tegu suurte ja tugevate klubidega. Vahetusest tuli ka nooremaid ja huvitavaid mängumehi sisse ning horvaadid näitasid, et mängivad kui võrdne võrdsega ja kindlasti ei ole nende jaoks turniir veel läbi.

Kindlasti on Inglismaal sel aastal ka suured lootused, sest kolm alagrupimängu saab mängida kodus Wembleyl ja seal on ka finaal ning mõnes mõttes on tegu turniiri keskusega. Täna sai Inglismaa MM-i poolfinaali kaotuse eest revanši ja Sterlingu kiirus oli see, mis tõi otsustava värava.

See võit on kogu riigile oluline, inglastele meeldib jalgpallis asju suuremaks puhuda ja emotsioone koguda. Kindlasti melu selle turniiri ümber seal nüüd ainult kasvab, võit andis positiivsed laengut juurde ning pubides käib kõva tähistamine, sest Inglismaa loodab kaugele jõuda. Algus oli tähtis, sest šotlastega tuleb printsipiaalne vennatapu sõda ja madistamine ning Tšehhi on ka viimastel aastale tõsiseid edusamme teinud ning võrdlen neid Horvaatiaga.