JAAN MARTINSON | Surmaheitlus teleriekraanil ehk sport on reaalsus
(71)
Sa vaatad kordi ja kordi Youtube’is, kuidas taanlane Christian Eriksen jala pealt kokku vajub ja proovid mõista, miks? Noor, tugev ja treenitud mees, kes on mänginud igal aastal kümneid mänge, kus andnud endast kõik. Sa vaatad igat järgnevat hetke, näed, kuidas talle tehakse südamemassaaži ja elektrišokki ja loodad. Näed Erikseni pisarais abikaasat ja taeva poole pöörduvaid meeskonnakaaslasi ja fänne ning palud ka ise kõigevägevamat, kes võtab seekord palveid kuulda.
Mõni aasta tagasi kirjutas keegi ookeanitagune ajakirjanik suurepärase kommentaari teemal, et sport on kõige ehedam reality show. See jõudis talle kohale hetkel, kui purustatud ninaga korvpallur pressilauast möödus ning tema kaustikule tilkus kolm piiska ehedat verd. See polnud ketšup, mida filmides kasutatakse, vaid veri, ja ninaluu oli puru mis puru.
Eriksoniga juhtunu oli šokk. Sest kõik toimus meie silme all, otseülekandes. Ent kui palju noori ja keskealisi mehi lahkub siitimast sporti tehes ilma, et see meid vapustaks? Aastas kümneid? Sadu? Tuhandeid? Mehi, kelle organism on tõmmatud pillikeelena pingule. Enamus kestab, mõni katkeb. Lööge Youtube’i sisse märksõna surm jalgpalliväljakul... Nõrganärvilistel mitte vaadata.
Aga see ongi reaalsus. Me võime sellest mööda vaadata, teema endast eemale tõrjuda, kiruda meediat, kes surmajuhtumeid võimendab, aga noori lahkunud mehi see tagasi ei too.
Eriksenil vedas, sest arstid jõudsid temani hetkega ja tõid Hadese kuningriigist tagasi. Paljusid ei tooda ja langetagem nende mälestuseks pea.
Loo moraal... Seda pole. Keegi ei tea, millal on viimne hetk ja kas on kõrval neid, kes selle edasi lükkavad. Eriksenil oli. Aga ehk nüüd oskame märgata ja mõista, et surm ei ähvarda pelgalt vanureid. Kas oskate teha kunstlikku hingamist? Olge head ja uurige. Sest kunagi ei tea, millal keegi teie ees rahvajooksul kokku vajub ning just teie võite olla päästeingel.
