Türgi – Itaalia 0:3

Sissejuhatus

Jalgpalli suurvõistluste avamängud on sageli ettevaatlikud palliveeretamised, kus kumbki osapool ei soovi turniiri nulliga alustamise vältimiseks riske võtta. Seda mõtteviisi toetab alagrupis kolmandaks jäävate võistkondade 1/8-finaali pääsemine, mis annab viigi eest teenitavale punktile lisaväärtuse – grupis nelja silma peale jõudmine tõstab edasipääsemise võimalusi oluliselt. Küllap oli ka neid, kelle jaoks Türgi ja Itaalia vastastena suurendasid selles konkreetses mängus viigi tõenäosust veelgi.

Mäng ise pakkus kõike muud või õigemini olid selle kõige muu pakkujateks itaallased.

Türgi koondise algkoosseis kõlas klubide nurga alt vaadates soliidselt – kolm meest Prantsusmaa meistri Lille’i ridadest, nendele lisaks üks mängija Leicester Cityst, Juventusest, West Bromwichist, AC Milanist – aga 90 minuti jooksul ei saanudki aru nende potentsiaalist koondisena, sest vastane ei lasknud türklasi mängu sissegi.

Klaarin ära ka ETV ülekandest õhku jäänud esimese poolaja lõpuminutil käega mängimise ja võimaliku penalti olukorra türklaste trahvikastis – EM-il mängitakse muu maailma jaoks 1. juulil kehtima hakkavate reeglitega, kus kohtunikule on antud olukordades, kus pall tabab penaltialas kaitsemängija kätt, mille asendit võib pidada lähtuvalt mängija liikumisest loomulikuks, laiem tõlgendamisruum. Seni kehtinud reeglite järgi oli mõistagi tegemist selge 11-meetri karistuslöögiga.

Itaalia

Itaalia mängis ründavalt, julgelt, mitmekülgselt, atraktiivselt ja heade emotsioonidega.

Kõrge pressing töötas, pall võideti tagasi vastaste värava lähedal ja türklasi lubati oma mängu üles ehitama harva – esimesel poolajal oli sellised olukordi kaks või kolm. Türklaste keskväljaliin läbiti kiirete söötudega või siis mööduti sellest väljaku serva peal ilma takistust kohtamata.

Saapamaa jalgpalli vastu huvi tundjad mäletavad kindlasti legendaarset Juventuse ja Itaalia koondise keskkaitsekaitsekolmikut Chiellini-Bonucci-Barzagli. Tänaseks 40-aastane Andrea Barzagli on karjääri lõpetanud, aga 36-ne Chiellini ja 34-ne Bonucci mängisid Roberto Mancini väga ründavas mänguplaanis ja tõusvate äärekaitsjatega aktiivsemalt ja julgemalt kui omal ajal kolmekesi kesktsooni valvates. Telepildist on sellist asja raske näha, aga itaallaste kaitsetsoonis pidi seetõttu olema rohkesti vaba ruumi vasturünnakute tarvis, tõsi, sellest polnud vähimatki kasu, sest pall ja mäng hoiti türklaste väravapoolsel väljakukolmandikul.

Itaalia koondise mängijate liikumisraadius oli suur, positsioone vahetati loominguliselt ja oma loomulikust positsioonist väljas olles mängiti nii, nagu uus koht nõudis, kusjuures see kehtib ka traditsioonilisele mängujuhi kohale tõusnud keskkaitsjate kohta.

Kaks korda tabas kaamera varumängijate pingil istuvate Mancini abimeeste hulgast muheleva Gianluca Vialli, samuti ei varjanud vahetusse tulnud mängijad oma rõõmu, mis tähendab, et meeskond on emotsionaalselt heas või isegi väga heas seisus.

Türgi

Türgi esimesel poolajal mängu ei saanudki ja kaotusseisu jäämisest päästis neid oma trahvikasti ette kokkusurutud liinidest pärit mängijate rohkus. Katsed liine tõsta lõppesid vaba ruumi tekkimisega, mida itaallased kiiresti avastasid ja kuhu palli võitmise järel kohe oma mängu suunasid.

Teise poolaja alguses üritas Türgi taas oma liine veidigi kõrgemale tõsta ja leida vastaste kaitsjate taha startivat vahetusest väljakule tulnud Leicester City meest Cengiz Ünderit. Kohe teise poolaja alguses see kaks korda õnnestuski, aga seejärel kasutasid itaallased ära türklaste väljakupoolel tekkinud ruumi ja lõid oma väravad ära.

Järeldused

Itaalia mängis väga hästi ja kui nad suudavad selliselt jätkata, võib neid pidada üheks peamiseks tiitlipretendendiks.

Küsimusele, kas nad suudavad nii jätkata vastaksin, et pika turniiri jooksul sellise intensiivsuse mängust-mängu hoidmine pole lihtne. Avamängus õnnestus itaallastel kõrge pressing ideaalselt, aga kui vastane suudab selle alt välja tulla või koguni oma mängu peale suruda, võib rohke ruum kaitsjate selja taga muutuda miiniväljaks iseendale. Tõsi, Donnarummast õhkus mängus türklastega isegi tegevusetuna olles eneskindlust. EM-finaalturniiri ajal lõppev leping AC Milaniga on maailma parima väravavahi staatust ihkavale noorele mehele küllap ka täiendavaks motivatsioonisüstiks.

Türgi eneseusk sai eile hoobi – neist polnud Itaaliale vastast - millest nad selle turniiri jooksul enam toibuda ei pruugi.

Itaalia võitis aga juurde toetajaid nende hulgast, kelle jaoks pastamaa jalgpall oli seni igav ja liigselt vastase mängu tapmisele orienteeritud. Minagi ootan peale eilset nende edasisi esitusi huviga.

Meeldejäänud momendid:

• pealtvaatajad staadionil tõid pähe hulga mänguväliseid mõtteid alates meeldetuletusest selle kohta, millest me oleme ilma jäetud, kuni küsimuseni "millal see kõik lõppeb". Oli ka tõdemus, et jalgpalli EM-finaalturniiril on oluline roll maailma avamisel;

• 7./8. minuti paiku – täpsem aeg jäi kahjuks märkamata – mängis türklaste vasakkaitsja Umut Meras oma väravavahile peaga julgelt ja kindlalt tagasi vastaste diagonaalsöödu, milleni ulatuminegi tundus alguses olevat tõsine väljakutse;

• 51. minutil päästis Donnarumma rikošeti kaudu nurgalöögiks mineva Türgi ründaja tugeva pealelöögi meetri-pooleteise kaugusel postist mängleva kergusega. Värav on tema jaoks teistest väravavahtidest väiksem;

• itaallaste kiiretele, nii liine läbistavatele kui ka liinide vahel tehtud söötudele ülesehitatud mäng oli muljetavaldav, kusjuures selliselt tegutses terve meeskond. Ka Chiellini ja Bonucci reageerisid kiire ja tugeva türklaste poolkaitseliini läbistava sööduga kohe, kui selleks võimalus tekkis.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid