UFC on üha enamate spordifännide südameid võitmas lihtsa loogikaga: parimad peavad võitlema parimatega, väljakutsujatest kõrvale hiilida ei saa, sest iga kaalukategooria peale on ainult üks vöö. Poksis toimuv on täiesti vastupidine. Tugevad vastased väldivad üksteist, sest divisjonide peale on mitu erinevat vööd ja tšempionid saavad hõlpsasti üksteisega mitte poksida ning meistrivöid enda valduses edasi hoida. Isegi kui suuri matše üritatakse korraldada takerduvad need tihti erinevate kohustuslike väljakutsujate, sportlaste vaheliste rahatülide ja muu keerulise bürokraatia taha. UFC-s teeb kõik tähtsad otsused Dana White, mis muudab suurte vastasseisude organiseerimise lihtsamaks. Vabavõitlus leidis just koroonaajal palju uusi jälgijaid, sest erinevalt poksist jätkusid seal põnevad matšid. Sportlased ise hoiavad pigem poksi poole, sest seal on võimalus teenida täiesti teisi summasid. Ka näiteks UFC raskekaalu maailmameister Francis Ngannou rääkis oma intervjuus Mike Tysoniga, et tema unistus on kunagi ka poksiringis üles astuda. Kuidas fännide kasvav huvi UFC vastu, aga sportlaste tung poksi poole laheneb?

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega