„Staadionijutud" | Jaak-Heinrich Jagor: laulupidu on minu Eesti armastuse vundament
Alles 24-aastasena Eesti spordimaastikul suurüllatajana esile kerkinud ja esmakordselt tiitlivõistlustel osalenud Jagor on täna, 31-aastasena, üks Eesti viimaste aegade tihedamaid tiitlivõistlustel osalejaid. Rasmus Mägi kõrval tõkkejooksu Eestis suurde pilti tuua aidanud pärnakas on osalenud mitmel EM-il ja MM-il ning Rio olümpialgi.
„Ma ei ütleks, et kui algab treeningperiood, siis Rasmuse olemasolu mind meeletult utsitaks. Sean eesmärke ikkagi iseendast lähtuvalt. Samas ei saa muidugi tema olemasolu Eesti spordis ja minu arengus alahinnata. Arvan, et nii mõnelgi superjooksul, mis ma aastate jooksul teinud olen, on Rasmusel oma osa. Olen paljud oma parematest aegadest jooksnud siis, kui Rasmus on olnud mu kõrvalrajal,“ tunnustab Jagor kodust konkurenti.
2016. aasta Euroopa meistrivõistlustel 13. koha ja Londoni maailmameistrivõistlustel 19. koha teeninud Jagor oskab tunda rõõmu selle üle, et treeningutele antud aeg on realiseerunud ka tulemustena.
„Isegi kui näiteks Eesti suusataja saab maailmas 33. koha, siis mina võtan küll mütsi maha, sest neid mehi, kes näevad väga kõvasti vaeva, aga ei jõua kunagi Eesti meistrivõistlustelgi kümne parema hulka, on ju ka väga palju,“ ütleb ta.
Mõnda aega tagasi tööelus kannapöörde teinud ning treeneritöö digiturunduse vastu vahetanud Jagori sõnul muutis teda palju 11-kuuline kaitseväe-teenistus. Loomult otsekoheseks on ta jäänud aga tänaseni.
„Jah, eks ma olen pigem otsekohese ja toorema sõnapruugiga mees. Mõned üksikud korrad on olnud, kui on imelikult vaadatud. Olen näiteks intervjuu pärast võistlust andnud ja näiteks ema on öelnud, et veidi labane oli. Mina aga ise arvan, et kõik sai korrektselt öelnud,“ jätkab Mehis Viru hoolealune.
Jagori isiklik rekord 49.37 pärineb kuue aasta tagant. Tõkkejooksja tunnistab, et treeningutel tehtu põhjal tulnuks tippmark juba ammu üle luua, ent erinevad tervisemured pole lubanud seda tänini täide viia.
„Vastutus tuleb ju võtta. Väga aus vastus on see, et treeningutel on enda ja treeneri otsuste summa-summaarumina üle treenitud. Aga tekivad ka sellised vigastused – need on kõige hullemad -, mille tekke kohta pole näha ühtegi märki. Ka minu praegune kubemelihase piirkonnaga seotud vigastus tekkis kiirenduse järel hoogu maha võttes, kui kõik lihased olid lõdvad. Kui sellised vigastused tekivad, siis läheb väga tähtis aeg ettevalmistusperioodil kaduma ja tekivad mured,“ ütleb Jagor.
Jagor on tegelenud elus mitmete erinevate spordialadega, ent õppinud ka klaverimängu ja käinud laulupeol esinemas.
„See oli üheksanda ja kümnenda klassi vaheline suvi. Vaatasin mingil arusaamatul põhjusel kodus üksinda laulupidu, kui esitamisele tuli „Ta lendab mesipuu poole“. See emotsioon, mis isegi läbi teleri vahenduse tuli, oli nii paganama ilus, et juhtus midagi müstilist. Ma hakkasin enam-vähem nutma. Sel hetkel tekkis meeletu soov ise ka sama kohapeal kogeda. Nii läksingi 10. klassis lauluõpetaja juurde ja küsisin, kas meie koolis ka laulupeole oleks võmalik minna. Punt pandigi kokku ja meie segakooris oli lõpuks 24 inimest. Ja see kõik õigustas ennast. Tunne, mille laulukaare all olles tekkis, oli täiesti kosmus. Ma tean inimesi, kes pole n-ö tõupuhtad eestlased, aga on rohkem Eesti patrioodid kui mina. aga mis puudutab laulupidu, siis see on minu selline Eesti armastuse vundament,“ meenutab Jagor.
