Kauakestva lockdown’i tõttu jäidki toimumata Põhja-Iirimaa saalijalgpalli meistrivõistlused terve riigi territooriumil, lisaks kujunesid pikaajalise sundseisaku tagajärjed niivõrd fataalseteks, et mõned klubid lõpetasid hoopis oma eksisteerimise selle aastaga. Teised aga otsisid võimalust kuidagigi säilitada seda, mis sai suure vaevaga loodud veel enne pandeemia algust. Iseäranis, mõni nädal tagasi teatas Belfast United liitumisest Banbridge’iga, kuna mõlemad klubid püüavad lockdown’i tagajärgedest jagu saada teineteise võimaluste kaudu. Mõlemad klubid deklareerisid ühist arenguprojekti mitte üksnes peamise meeste meeskonnaga seoses, vaid ka laste ja naiste võistkondade arenguplaanidega seoses. Majanduskriisi tingimustes, mis oli esile kutsutud piirangutega paljudel tegevusaladel, tundub sellist laadi koostöö väga mõistliku lahendusena, ja võimalik, et kujuneb isegi eeskujuks teistele väikestele klubidele, kes tõsiste raskustega silmitsi.

Kuna hooaega ei toimunudki ja vastavalt ei selgitatud välja ka meistrit, seisis Põhja-Iirimaa Jalgpalliliit raske valiku ees – keelduda kohast Meistrite liigas 2021/22, või siis korraldada kiireloomuline suveturniir, mis sisuliselt saab täisväärtusliku meistrivõistluse ekvivalendiks. Arvestades, et massispordiga tegelemise piiranguid vähendati Põhja-Iirimaal mai alguses ja meeskonnad on treeningute juurde naasnud, võeti vastu mõistlik otsus korraldada juuni võistlus, mille võitja hakkabki esindama Põhja-Iirimaad Euroopa kõige mainekamal turniiril.

Võistlus toimub Belfastis 3. juunist kuni 20. juunini ja sellest võtavad osa üheksa klubi: Afrimeripin, Belfast All Blacks, Belfast United, Belfast Iberians, Glentoran, Omagh, Rosario, Sparta Belfast ja World United.

Üsna unikaalseks teeb selle turniiri Glentorani osalemine – tegemist on poolprofessionaalse jalgpalliklubiga, mis on asutatud 1882. aastal. Klubi tegutseb Põhja-Iirimaa kõrgemas divisjonis ja lõpetas just eelmisel nädalal hooaja, kvalifitseerudes UEFA Konverentside liigasse – uus eurokarikas, mis stardib tuleval jalgpallihooajal. Kas selline Glentorani otsus saab mõningal määral tõukeks Suurbritannia jalgpalliklubide jaoks, et suhtuda suure huviga saalijalgpalli turniiridesse – see on suur küsimus, kuid vähemalt on tegemist väga tavatu pretsedendiga, mida tasub kindlasti jälgida. Glentorani fännide tähelepanu saalijalgpalli suunas ei ole kindlasti üleliigne spordiala jaoks tervikuna.

Mis puudutab startiva turniiri formaati, siis seitse meeskonda saavad kohad veerandfinaalis, kaheksas ja üheksas aga mängivad ühe kvalifikatsioonimängu õiguse eest pääseda 1/4-finaali. Veerandfinaalis osalejate paarid määratakse pimeloosimisega. Kõik staadiumid kuni finaalini välja hakkavad koosnema ühest mängust, ja seega, koos kvalifikatsioonimänguga saab turniiris olema kaheksa ametlikku mängu.

Liidu otsus suvist turniiri korraldada võeti mängu igatsenud klubide poolt väga soojalt vastu. Võib kindlalt öelda, et seda ainulaadset Põhja-Iirimaa turniiri saab olema väga huvitav jälgida, arvestades, et enamik Euroopa meistrivõistlusi on selleks hetkeks juba lõpetatud.