KAARTIDE STATISTIKA | Õigus tõusis rekordimeheks, Mets läheneb kõigi aegade margile
(4)
Mängude ja väravate suhtes peetakse koondisemängijate individuaalset arvestust igal pool maailmas – Eesti koondiski märgib pressiteadetes koosseisu juures ära, mitu mängu ja väravat igal mängijal sinises särgis kirjas on. Kaartide arvestust peetakse aga tunduvalt harvem, kui üldse – nõnda otsustaski Jalka ohjad enda kätte haarata ja üle lugeda kõik kaardid, mille on Eesti koondise mängijad A-koondise ametlikes kohtumistes saanud. Arvesse ei läinud kohtumised koondistega, mis ei kuulu FIFAsse või UEFAsse.
Kuna kollased ja punased kaardid tulid jalgpalli alles 20. sajandi teisel poolel, on siinsetes tabelites vaid taasiseseisvunud Eesti koondise mängijad. Hoiatused ja eemaldamised olid jalgpallis de facto juba ka sajandi esimesel poolel, kuid toona värvilisi kaarte ei kasutatud ja nende üle statistikas arvet ei peetud.
Kollased kaardid
Ei üllata, et enim kollaseid kaarte on Eesti koondise eest teeninud kaitsvad mängijad, kes on sinises särgis ka palju mänginud. Enim kordi (23) on kollane kaart välkunud Raio Piiroja nina ees, kes on sellega Eesti koondise rekordiomanik. Vaid ühe hoiatusega jääb maha Aleksandr Dmitrijev, kel seisab lahkumismäng teatavasti veel ees…
Tabelis on kolmandal kohal Taavi Rähn, koondise tegevmängijatest on kõrgel neljandal kohal aga Karol Mets, kes oma senise 65 mänguga kogunud juba 17 hoiatust. Sealjuures on Mets ühtlasi kõige enam kollaseid kaarte teeninud Eesti koondisemängija, kes pole sealjuures saanud ühtegi punast kaarti.
Kui reastada mängijad selle järgi, kui palju kollaseid kaarte on keegi ühe mängu kohta teeninud, kerkivad esirinda mõistagi mängijad, kes on pidanud vaid mõne üksiku koondisemängu ja nende jooksul oma nime kohtuniku märkmikusse kirja saanud. Karl Rudolf Õigusel on kolme koondisemänguga kirjas kaks kollast ja üks punane kaart, aga agressiivselt on tegutsenud ka Georgi Tunjov (kuus mängu ja kolm hoiatust) ja Mark Anders Lepik (neli mängu ja kaks hoiatust). Kaks mängu ja üks kollane kaart on kirjas Aivar Priidelil ja Markus Soometsal. Selles arvestuses paistab silma veel näiteks Sergei Lepmets (12 mängu ja neli kollast kaarti), vähemalt viis hoiatust teeninud mängijate seas on esikohal Karol Mets (0,26 hoiatust mängu kohta).
Kõige kiirema kollase kaardi omanik on raudkindlalt Aleksandr Dmitrijev, kes sai kurikuulsas 2014. aasta 0 : 0 viigimängus San Marinoga hoiatuse juba mängu 13. sekundil tehtud vea eest. Kaarti näitas Dmitrijevile sakslane Felix Brych, kes vilistas 2017. aastal Meistrite liiga finaali.
Kõige enam mänge ilma kollast kaarti saamata on Eesti koondise eest pidanud Evald Tipner (66), kuid tema mängis teadupoolest ajal, mil kollaseid kaarte ei kasutatudki. Taasiseseisvunud Eesti mängijatest on selles nimekirjas esikohal Kaimar Saag, kes on sinises särgis pidanud 46 kohtumist ilma ühtegi kollast kaarti saamata. Selles nimekirjas järgnevad Saagile väravavahid Martin Kaalma (35), Artur Kotenko (27), Pavel Londak (27) ja Toomas Tohver (25), väljakumängijatest Mati Pari (22) ja Dmitri Ustritski (17). Aktiivsetest koondiseringi kuulujatest on enim mänge ühegi kaardita pidanud Marko Meerits, Martin Miller, Mihkel Ainsalu ja Brent Lepistu (kõik 13).
Tabel. Kollased kaardid Eesti koondises
Punased kaardid
Eesti koondise mängijad on seniste kohtumiste jooksul saanud kokku 26 punast kaarti. Neist koguni viis tükki on teeninud Raio Piiroja, mitu eemaldamist on veel Ragnar Klavani ja Dmitri Kruglovi arvel (mõlemal kaks). Ühe punase kaardi on teeninud 17 pallurit.
26 punasest kaardist on enamik tulnud teise kollase kaardi tõttu – selliseid eemaldamisi on olnud 16. Ühe punase kaardi puhul (Tarmo Linnumäe 1994. aasta Balti turniiri mängus Leeduga) on ametliku protokolli põhjal jäänud segaseks, kas tegu oli teise hoiatuse või otse punase kaardiga – protokolli on Linnumäele märgitud üks kollane ja üks punane kaart. On ühtviisi võimalik, et toona ei hakatud teist kollast kaarti (sest sellele järgnes kohe punane) eraldi protokolli märkima, aga on ka võimalik, et Linnumäe teenis esmalt kollase kaardi ja seejärel otse punase kaardi. Teisel juhul oleks ta ainus Eesti koondise mängija, kellega on nii juhtunud.
Kui „Linnumäe kaasus“ välja jätta, on otse punaseid kaarte koondise ajaloos olnud vaid üheksa tükki. Esimese neist – ning ühtlasi üldse Eesti koondise ajaloo esimese punase kaardi! – teenis 1994. aastal Igor Prins maavõistlusmängus USAga (temaga koos sai punase kaardi ka ameeriklane Mike Lapper).
Piiroja viie eemaldamise juures tasub märkida, et kõik need on tulnud teise kollase kaardi tõttu – seega on Piiroja koondisekarjääri 23 kollasest kaardist koguni kümme tulnud mängudes, kus ta on nende tõttu lõpuks ka varakult duši alla saadetud.
Karl Rudolf Õiguse saadud punane kaart mängus Valgevenega püstitas ülinapilt Eesti koondise uue antirekordi: nimelt oli Õigus enne eemaldamist jõudnud platsil olla vaid 15 minutit.
Vahetusest sekkunud meeste arvestuses oli see „tippmark“ varem Dmitri Kruglovi käes, kes sekkus 2009. aastal mängus Brasiiliaga vahetusest 61. minutil ja teenis 87. minutil korraga kaks kollast kaarti: esimese Dani Alvesile tehtud vea eest ja teise järgnenud tõuklemise eest. Kruglovile mõnesekundilise vahega näidatud kollased kaardid on ühtlasi Eesti koondise ajaloo kõige kiiremini üksteisele järgnenud hoiatused, mis tõid kaasa eemaldamise.
Kõige varasema eemaldamise rekord on aga Enar Jäägeri käes, kes sai 2012. aasta valikmängus Türgiga õnnetu viimase lootuse vea eest otse punase kaardi mängu 19. minutil.
Kolmes Eesti koondise mängus on meie koondis saanud kaks punast kaarti ja lõpetanud üheksakesi: 2007. aastal Andorra vastu, 2010. aastal Gruusia vastu ja 2011. aastal Iirimaa vastu.
Tabel. Punased kaardid Eesti koondises
