Kõik nendivad ühel meelel, et laste vähese liikumise probleem on väga tõsine.

Mida siis teha? Kas suurendada kehalise kasvatuse tundide arvu? Uurisime, mida varem on sel teemal kirjutatud, ja küsisime veel hulgaliselt värskeid arvamusi. Sättisime need kokku sisukaks ja kohati isegi üsna tuliseks läinud mõttevahetuseks. Debatiks, mida sellisel kujul ei ole tegelikult kunagi toimunud.

Mitmed kehalise kasvatuse õpetajad on väljendanud seisukohta, et tundide arv peaks kasvama. Olümpiavõitja Erki Nool on sama meelt: „40 aastat tagasi sai laps liikumise hoovist ja tarkuse koolist. Nüüd tulevad teadmised taskust, vaja on liikumist ka saada. Ühiskond on muutunud, me ei saa haridussüsteemi samadel alustel üles ehitada.”

Paraku näib, et need inimesed, kes reaalselt saaksid tundide arvu suurendada, seda otseselt vajalikuks ja võimalikuks ei pea. Siinkohal on sümptomaatiline Jüri Ratase metamorfoos. 2016. aastal Eesti olümpiakomitee presidendiks kandideerides seadis ta oma programmis suisa eesmärgiks suurendada kehalise kasvatuse tundide osakaalu, ent peaministrina ta seda enam võimalikuks ei pidanud.

Ka praegune peaminister Kaja Kallas, spordi asekantsler Tarvi Pürn ning alus- ja põhihariduse asekantsler Kristi Vinter-Nemvalts arvavad, et lihtsalt kehalise kasvatuse tundide lisamine pole võluvits.