Niisiis, saalijalgpall – iseseisev spordiala, mitte pelgalt mingi kõrvaline subprodukt.

Selleks, et lapsi saalijalgpallitrennidesse kaasata, pean nende vanematele ütlema: tulge, see on äge spordiala, selle kaudu on lihtsam jalgpalli pääseda. Nad ütlevad: hästi, aga mida me tegema hakkame? Kus saavad lapsed oma saalijalgpallienergia valla päästa? Kus nad näitavad, mida nad on õppinud, kasvõi vanematele? Mitte kusagil, meistrivõistlusi ei ole.

Ehk siis on vaja laste, noorte meistrivõistlusi. Treenerid, meistrivõistluste struktuur, kõike seda pole 15 aasta jooksul tehtudki?

On tehtud karikavõistluse formaadis. Läbi viidud ühe etapi kaupa mingite abstraktsete reeglite järgi. Mingite jalgpallipallidega, mis põrkavad parketil. Väljakul oli millegipärast viis mängijat, öeldi, et nii on teil huvitavam. Nendel asjadel pole saalijalgpalliga midagi ühist … Kolm aastat enne esimest U-19 rääkisime ühes komisjonis: kas hakkame ette valmistuma? Meile öeldi: küsimus pole lihtne, tuleme kokku, süveneme, laiendame. Tulemusena aastad möödusid. Meie lähimad naabrid Läti ja Leedu on välja pannud meeskonnad, keegi langes eelvoorus välja, Läti osales võõrustajana põhiturniiril. Meie poolt ei pandud isegi meeskonda välja. Teised meistrivõistlused. Seda küsimust polnud isegi päevakorras.

Selle vestluse põhjal mulle tundub, et saalijalgpalli struktuuri pole üldse olemas. Ja see on kurb.

Teisiti seda nimetada ei saagi: tegemist on vargusega jalgpalliliidu poolt. Meilt röövitakse aastaid. Kõige olulisem vara on meie kõigi jaoks aeg, kuid kui meile räägitakse kolm, neli või viis aastat, et nüüd kohe hakkame tegema treenerite koolitusi, meil hakkab olema püramiid, kõik läheb käima, ning seejärel ei tehta mitte midagi, on tegemist aja röövimisega. Sõbrad, te varastate meilt aega, see on kõige olulisem! Kui hakkad sellest rääkima, kohe vastatakse: kas tahad siin juhtima hakata? Ma ei taha juhtima hakata, tegelege oma asjaga ise. Keegi on proovinud tõstatada rahaküsimust. Vastatakse kohe: raha ei ole. Arvutame siis, kus see raha on. Liidust kohe vastatakse: tahate raha? Ei taha, laske meil areneda.

Miks sellest keegi ei räägi?

Teiste eest ma rääkida ei saa. Olen aru saanud, et oleme jõudnud punkti, kust tagasiteed ei ole ja kokkulepete sõlmimine on mõttetu. Mulle öeldakse: kirjutage. Ma kirjutan. Palusin saata mulle Eesti saalijalgpalli arengukava. Ma pole seda näinud, keegi pole seda näinud. 17. septembril 2020 teatatakse meile: on välja töötatud Eesti saalijalgpalli mitmeaastane arengukava. Mina, nagu ka ükskõik kes teine inimene, mõistan, et on olemas mingi dokument, kus peavad olema mingid punktid kasvõi teoreetiliselt: täna teeme seda, homme teeme seda ja ülehomme jõuame sinna. Küsin: kus? Meie liidu juht „pööras mind tagasi“. Hästi, kirjutasin kirjaliku päringu. Vaikus. Olgu, andsin juristile, las tema kirjutab. Talle vastati: te ei saa aru, meil on kõik hästi, me saame aru, et te muretsete, kuid meil on kõik hästi. Sõbrad, me küsime ühte, te vastate midagi muud. Miks? Lihtsalt saatke. Meile teatatakse, et kava on pigem peades. Oleme omavahel kokku leppinud, teile anname aga hiljem teada.

Praegu sa kritiseerid seda süsteemi, vähemalt oma spordiala osas, millega tegeled. Ja jääb selline mulje, nagu tahaksid üksinda süsteemi destabiliseerida.

Ma ei taha midagi destabiliseerida, tahan, et austatakse kõiki protsessi osalisi. Ja kui me räägime suurest jalgpallist, siis see, kuidas teil seal läheb – see on teie lugu. Mille poolest siis saalijalgpall kehvem on? Lubage meil areneda. Pole aega? Kõik on hõivatud? Liidu juhtkond on rääkinud, et saalijalgpallis pole raha, sellepärast lähevad kõik jalgpalli. Tegelege siis sellega, ma ju ei palu raha, lihtsalt andke meile võimalus armastatud alaga tegelemiseks.

Mida see tähendab?

Mulle öeldakse: mingil hetkel tuleme me kõik ühte punkti kokku, et praegu aega ei ole, pole spetsialiste, pole võimalusi. Hästi, delegeerige siis see meile. Nagunii lähevad kõik otsused juhtkonnast läbi. Andke meile võimalus initsiatiivi üles näidata ja tegeleda armastatud spordialaga.

Rääkisin seda kaamera ees ja olen valmis ka praegu kordama: meie eesmärk ei ole raha saada või kelleltki võimu ära võtta, meie ülesanne on panna inimesed tööle selles valdkonnas, kus nad peavad töötama. See tuleneb kõikidest põhikirjadest, reglementidest – nii Eesti omadest kui ka rahvusvahelistest. Lihtsalt alustage tööd ja teil endil läheb raha vaja. Kui see teil otsa saab, tulete ja ütlete avameelselt: sõbrad, selleks on meil raha olemas, ja näitate, mille jaoks. Kui tegemist on aga pitseeritud saladusega ... Ei hakka teiste eest kõnelema, ehk on keegi näinud, kuid mina kui saalijalgpalli komisjoni liige, ei ole kordagi näinud noorte saalijalgpalli kaasamise kava, mille kohta oli uudis 2018. aastal, ega ka Eesti saalijalgpalli mitmeaastast arengukava, see uudis ilmus 2020. aasta 17. septembril. Ma ei ole puuduja, kuid neid dokumente ma näinud ei ole.

Mis saab edasi? Kui komisjoni liige ei astu konflikti, kuid kritiseerib avalikult jalgpalliliitu, siis reeglina ta kas lahkub komisjonist või muutub midagi.

Minna komisjonist ära ja olla „kõik on rumalad, mina üksi tark“ opositsioonis – see pole õige. Kõige lihtsam on lüüa käega ja ära minna. Ma pole valmis kõikidele nendele aastatele käega lööma, mille mina ja paljud teised inimesed oleme sellele protsessile pühendanud. Leian, et see pole õige ja selle nimel tuleb tööd teha. Konflikt … Vaidluses selgub tõde. Kui konflikt on suunatud eesmärgi saavutamisele, siis kannab see vilja ja saab edasi liikuda. Minu peale võidakse solvuda, kuid räägin sellest avatult. Olen väga palju aega pühendanud sellele, et oma ideed edasi kanda. Kõik, millest ma räägin, on dokumenteeritud. Näiteid liidu hoolimatu käitumise kohta on massiliselt.

Milline on Eesti saalijalgpall kümne aasta pärast?

Kui praegu mingeid radikaalseid muudatusi ette ei võeta, siis kaob see hoopis ära. Lihtne võrdlus: 24 meeskonda 2006. aastal, 17 meeskonda sel aastal. Numbrid räägivad iseenda eest. Paberil eksisteerib saalijalgpall edasi, mängu plaanis see haihtub. Hiljuti toimus Meistrite liiga finaal saalijalgpallis Barcelona ja Sportingu vahel, kes on Euroopa saalijalgpalli lipulaevad. Kuid seal on karm konkurentsikeskkond, on olemas ülesehitatud protsessid, mida loodi aastakümneid, selline asi ei sünni üleöö. Järelikult sellega tuleb tegeleda. Soome on kaheksa aastaga jõudnud Euroopa meistrivõistlusteni. Mille poolest me kehvemad oleme?

Miks Eesti koondis ei pääse Euroopa meistrivõistlustele saalijalgpallis?

See on hea võimalus põhjamaadele oma identiteedi näitamiseks selle suurepärase spordiala kaudu. See on palju kiirem ja vähem kulukam, kui me juba räägime raha olemasolust või puudumisest. Olen optimist, usun, et kümne aasta pärast saab see võimalikuks.