BFLi isemajandavaks muutmine ja selles mängivate klubide abistamine on suurepärane idee. Soovin edu.

See on väga pikk teekond. See ei tähenda, et mul on nurga taga raha täis kohver ja ma sõidan praegu seda klubidele jagama.

See sarnaneb Betsafe Balticu kanalile. Isegi kui filmid midagi väga head, kulub palju aega selleks, et saada auditoorium.

Mis siis jalgpalliliidule meie projektis ei meeldi? Miks ei õnnestu kokkuleppele saada?

Asume ilmselt eri kallastel, kahjuks. Kõige olulisem tees, mille tahaksin edasi anda: mitte ükski spordiala eestvedaja ei saa rääkida sellisest terminist nagu „areng“, kui tal ei ole selle spordiala spetsialiste. Nonsenss, et Eestis pole 15 aasta jooksul tekkinud ühtegi saalijalgpallitreenerit.

Hästi, jalgpallis toimub treenerite väljaõpe erinevates kategooriates. Kas meie saalijalgpallis pole seda kõike üldse?

Ei ole.

Ehk kui klubi soovib palgata treenerit, siis inimene hakkab ise õppima või tuleb tuua välismaalt?

On tulnud aeg selleks, et panna i-dele täpid. Meil pole väljaõppinud treenereid, kellel on sertifikaat saalijalgpalli väljaõppe kohta. Kes saavad ette valmistada konkurentsivõimelisi mängijad mitte üksnes Eesti saalijalgpalli turul, vaid ka rahvusvahelisel tasemel. Tooksin sellise näite: tahame hiina keele selgeks õppida, võtame hiina keele õpiku ja räägime omavahel. Õpime midagi ära, räägime õpiku alusel. Ent kui sõidame Hiina, meile öeldakse: „Millest te räägite üldse? Kas see on hiina keel?“ Ning kuulates neid, saame me aru, milline see hiina keel on. Nii ka meie saalijalgpalliga. Jah, me tegime midagi. Auguri endine treener Mark Large sõitis ise kohale ja sai UEFA B-litsentsi, õppis Soomes, ta sai esimeseks ning ainsaks treeneriks Eestis, kes on saanud saalijalgpallispetsialisti kvalifikatsiooni.

Kas koondise treener on meil kvalifitseeritud?

Eneseareng, teatud dialoogides osalemine, ma arvan.

Ehk siis ta ei ole sertifitseeritud?

Meie jalgpalliliidul puudub selline mõttesuund. Avage Eesti jalgpalli arengukava, seal pole isegi saalijalgpalli terminit mainitud. 2016. aastal kirjutati kolm lauset juurde: tuleb luua treenerite ettevalmistuse süsteem, jätkata Eesti meistrivõistluste liigade läbiviimise struktuuri arendamist ja luua eeldused spordikompleksi ehitamiseks. Need kolm rida said lisatud. 2020. aasta on juba möödas – esimest, teist ega kolmandat pole veel siiani tehtud.

Oled ju jalgpalliliidus saalijalgpalli komisjoni liige ja sa ei saa aru, mida jalgpalliliit saalijalgpalli arengu hüvanguks teeb?

Kõik, mida teeb Eesti Jalgpalliliit, ei ole saalijalgpallile kasulik. Räägin sellest avatult. See pole areng. 2006. aastal oli meil esimesel hooajal 24 meeskonda, praegu on neid palju vähem.

Ma ei saa päris hästi aru, sa ju peaksid osalema selles protsessis, sul peab olema mingi roll.

Muidugi. Ma räägin oma mõtetest, kuid see, mida ma vastuseks kuulen, ei kannata mingit kriitikat ei moraali ega eetika seisukohalt. Ka juriidiliselt ei ole sellel mingit kandepinda.

Too mõni näide.

Mulle võidakse lihtsalt öelda: „Boriss, millest sa üldse räägid? Oled sa kaine?“ Mina aga küsin, kus me treenida saame. On see normaalne? Vot selline dialoog on meil.

Mida on saalijalgpallil veel vaja? Et hakata praegu midagi saavutama?

Eile oli juba vaja. Saalijalgpall peab olema jalgpalli arengu strateegia lahutamatuks osaks Eestis.