See on takistanud Kirdil kevadel võistlemist ning tema uueks eesmärgiks on naasta viskesektorisse juunikuus.

"Visates ei mõtle ma õlale, kuid jalg pole enam ainus häiriv tegur. Ma võin visata, kuid mitte täiskiirusel. Pärast treeningut tunnen endiselt valu, mis vajab hooldust. Jalaga on olukord siiski paremuse suunas liikunud," lausus 31-aastane Kirt, kes treenib hetkel Hispaanias La Nucias, vahendab Yle.

"Praegu on kõige olulisem, et saaksin võistelda. 2019. aastal olin sellises tippvormis, et viskasin 80 meetrit nii igal võistlusel kui ka treeningul. Signaalid on määravad. Võin visata 75 meetrit ja olla õnnelik. Aga kuidas see 75 meetrit tuleb? See määrab, kas olen valmis võistlema," sõnas Kirt ja lisas: "Minu jaoks on kõige olulisem olla konkurentsivõimeline: kui lähen võistlema, võistlen teiste vastu."

Kirt tunnistab, et Tokyo edasilükkamine tänavusele aastale oli tema jaoks väga hea uudis. "Ma poleks jõudnud taastuda. Ma oleksin kaotanud võistluse ajaga. Poole hoo pealt viskasin juba aprillis 2020, kuid õlg polnud sel ajal piisavalt tugev. Füüsiline külg taastati kiiresti, kuid elastsus oli puudulik. Siis saime aru, et aeg hakkab otsa saama. See koroonakriis on suurem kui minu odaviskekarjäär, kuid kui tuli teade olümpia edasilükkamisest, oli see mulle kergenduseks," lausus Kirt.

Eesti rekordimees lisas, et väga suur rõhk vigastusest taastumisel on olnud töö vaimse poolega. "Üks Eesti kergejõustikutreener, kes on minu vana sõber, ütles mulle, et pean videot (vigastada saamist toim) vaatama. Pean probleemiga silmitsi seisma ja juhtunut analüüsima. Kui ma seda ei tee, ei suudaks ma ilma hirmuta visata. Olen oma vigastust mitmeid kordi vaadanud. See ei tekita enam tundeid. See oli vaid üks vigastus ja vigastused on üks osa spordist. Lõppude lõpuks ei olnudki selle vaatamine nii valus, kui ma ette kujutasin," meenutas Kirt.