Boriss Šipunov: ootame piiride avanemist! Igas mõttes!
Selle looga alustab Baltic Futsal Marketing meedia- ja spordikeskkonnas võrdlemisi silmapaistva ettevõtmise „BETSAFE Baltic. BORISS ŠIPUNOV ja IVAN ŠPOL. PODCAST #14“ kõige huvitavamate fragmentide avaldamist teksti kujul. Täna saab lugeda intervjuu esimest osa BFL-i presidendi Boriss Šipunoviga.
Baltic Futsal League – huvitav projekt. Kutsutud on meeskonnad Lätist, Leedust, Valgevenest, Venemaalt … Milles seisneb kogu selle algatuse peamine idee?
Peamine idee on selles, et anda osalevate meeskondade mängijatele arengusuunad. Võib 15 aastat mängida Eesti meistrivõistlustel, võib populariseerida saalijalgpalli Eestis, kuid … oleme viis aastat järjest mänginud meistrivõistluste finaalides. Väga keeruline on mängijat taas ja taas veenda, et peab arenema. Mõistsime, et vaja on midagi enamat … Läksin jalgpalliliidu esimese presidendi jutule, rääkisin ideest, sellest, et kavatsen seda ellu viia, ning pakkusin teha seda koos.
Kas saan õigesti aru, et alguses tahtsid teha Balti liigat koos jalgpalliliiduga?
Muidugi. Olen alati avatud kaartidega mänginud ega peida kive taskus.
Ent praegu tuleb välja, et BFL pole seotud nende riikide jalgpalliliitudega, kes selles liigas osalevad?
Tegemist on eraturniiriga. Privaatne SÕPRUSturniir, rõhutan seda meelega, mis oli esialgu juristide poolt tõsiselt ette valmistatud. Seda enam, meie juriidiline konsultant – õigusbüroo – on FIFA ja UEFA partneriks, nende toetusel korraldatakse maailma ja Euroopa meistrivõistlusi, nemad korraldavad transfeere jne. Kuid Eesti Jalgpalliliidus öeldi, et see kõik on jama. Pakkusin esimest, teist korda, mulle öelda: tahad – tee ise. Olgu pealegi, hakkasin tegema, kuid nüüd selgus, et „ma ei tee koostööd jalgpalliliiduga“. Ükskõik kui palju kirju me ka ei kirjuta – vastuseks on null. Lihtsalt vastust pole ja kõik. Rahvusvahelisel tasemel olen erinevate liitude ja nende juhtidega kontaktis.
Miks mitte lihtsalt korraldada tavalisi sõprusmänge? Milleks on vaja suurt liigat?
Sõprusmängud ei ole võistlusprotsess, milles mängijad saaksid süsteemselt kasvada. Kalendriväliselt käime rahvusvahelistel sõprusmängudel, lepime kokku, näiteks enne Meistrite liigat 2018. aastal oli meil vaja mängupraktikat. Kuid seal tuleb esiplaanile kalender. Eesti alustab Meistrite liigat eelvoorust, reeglina on see augusti viimane nädal. Kõik peaksid juba enam-vähem võistlusrütmis olema. Nendel on aga füüsiline töö, nad lihtsalt rabavad, teevad funktsionaalset ettevalmistust. Nad ei tegele isegi väga palliga, meil on aga juba vaja treeningmänge.
No enne hooaega – see on üks asi. Hooaja käigus aga hoopis teine asi.
Hooaja käigus koostatakse kalendrit Eestis järgmiselt: nädalavahetustel – mängupäev, nädala keskel – karikamängud. Lisaks pannakse nädala sisse veel kaks või kolm meistrivõistluste vooru. Lisaks sellele ei arvestata kalendris aknaid koondiste mängudele, mis on UEFA normide rikkumine. Meile saadeti eelmisel nädalal: vaadake, selline kalender. Hiljem hooaja käigus tuleb kiri: leppige ise edasilükkamine kokku, lükake kuhugi edasi. Kuhu meil on edasi lükata? Nädala keskel on karika- või meistrivõistluste mängud, kuid hakkame otsima. Siis meile öeldakse: teeme enne jõule pausi. See oli sellel aastal, sest keegi kardab, et ei jõua koos sugulastega pühadelauda. See on tõestisündinud lugu. Meistrivõistlused pandi meil jaanuarini seisma. Millised sõpruskohtumised sellistes tingimustes toimuda saavad? Seetõttu pakumegi mingil moel kõikide kalendrite tasakaalustamist. BFL võtab selle töö enda peale, kooskõlastame kõike, seejuures rõhutasime iga liidu jaoks, et BFL-is osalemine on klubi otsus, kes tahab osa saada täiendavast arenguimpulsist. Klubi on see, kes ütleb: „Jah! Me oleme valmis, me leiame aja.“ Balti liiga katab klubidele transpordikulud, majutuse ja toitlustuse mängu päeval ning kohtunike kulud. Jagasime protsessi kahte eraldi ossa: tahate mängida – mängige, mõelge treeningprotsessile, korralduslik pool on aga täielikult meie kanda.
(järgneb)
