Delfi toob välja mõned katkendid raamatust, mis puudutasid Pundit.

"Lood võidukast ja vastuolulisest Raimund Pundist

Poolkohustuslik vahepeatus enne Kalevisse pääsemist oli Tallinna spordiinternaatkool (TSIK) ehk tänase Audentese spordigümnaasiumi eelkäija. TSIK-i matemaatika- ja füüsikaõpetaja ning võrkpallitreener Raimund Pundi hoolitses varmalt, et kõik paremad noored kokku saada ja kaks korda päevas treenima panna. Topeltkoormus ja tugev treeningkooslus garanteerisid arengu. Geniaalse mängujuhi ja hiilgava psühholoogina sobitas Pundi pusletükid alati hästi kokku, tõestuseks üleliidulistelt võistlustelt noorteklassis võidetud viis kulda, kuus hõbedat ja neli pronksi.

Kahtlemata oli ta oskuslik treener, kellel oli selge ettekujutus, kuidas eduni jõuda. Ka 1967. aastal asutatud spordikooli idee taha võib kirjutada Pundi nime. Ent medalil oli teinegi pool, varjulisem. Esiteks, aastas mängiti üle saja kohtumise ja koostöö lihviti briljantseks. Kuid kas ideaalse kokkumängu kõrval jätkus pallurite isiklik areng? Hoopis hirmutavam tahk oli Pundi nõrkus poiste vastu. See oli avalik saladus ja põhjus, miks ta 1960. aastatel pagendati kuueks aastaks pealinnast Kundasse. Usaldusest tema ja noortetreenerite vahel polnud juttugi. Poiste TSIK-i minekule sõditi vastu.

/.../

Siinkohal Keelelt kolm lugu, mis heidavad müstilise Pundi eritahkudele veidi valgust, tekitades samal ajal uusi küsimusi.

/.../

Teine lugu: sääremarja massaaž ja kuninga kassid

"Pundi isiklikku laadi probleemid olid ammu kõigile teada. Korra saadeti ta sel põhjusel Kundasse. Sealgi pani kokku võistkonna, mis hästi mängis. Siis aidati Tallinna tagasi. Eks tal olid TSIK-is lemmikud, keda hoidis. Mina mitte, küll aga toanaaber Aivar Linsi. Kuna Aivar ei teinud minuta midagi, elasin nagu kuninga kass ja treener pidi sellega leppima.

Pundi otsis seltsi lemmikutega, mis tahes moodi need poisid talle meeldisid. Kui olime võistluste tõttu koolist puudunud, kutsus meid enda juurde matemaatikaülesandeid lahendama. Pakkus võileibu. Nädalas käisime kaks korda linnuvabriku spordihoone ujulas. Kogu kool läks bussiga, meid sõidutas Pundi autoga. Minu teada seisnes Pundi suurim üritamine selles, et kutsus kedagi enda juurde: "Kuule, sul on sääremarjad kinni, las ma teen massaaži." Sealt kaugemale... Ta andis endale aru.

Kord lõi Aivar Pundil isegi huule veriseks, aga teisel põhjusel. Olime Pärnus laagris, tulime õhtul linna pealt, Pundi passis ja võttis vahele. Kutsus enda tuppa, sõimas ja pani Aivarile lahtise käega vastu põske. Aivar andis talle vähe tugevamalt vastu, oligi huul lõhki. Linsi oli põselaksust täitsa närvis ja karjus: "Kuradi vanamees!" Pundi ehmatas ära. Tuli hiljem meie tuppa ja vabandas.

Teinekord olime Paunkülas laagris. Pundi oli kuskil noorematega, meid kamandas teine treener - Aare Vigla. Läksime laagrisse suurte ootustega, sest TSIK-i korvpallurid pidid ka sinna tulema. Toona oli TSIK-is näiteks Taavi Reigam. Oh lahe, mängime korvpallurite vastu vutti, kossu ja võrku! Lõpuks selgus, et trenn oli üldse teisejärguline, tuli hoopis palju tööd teha. Lõhkusime puid, riisusime, tirisime midagi. Viskas üle. Ootasime sellest laagrist rohkemat, samal ajal peibutas meid väga õpilasmalev. Minu malev oli Rõuges. Muusikarühm, ka näiteks Priit Pajusaar oli seal.

Rääkisime Linsiga Viglale augu pähe, et läheme õhtul kõik koos teises asulas toimuvale peole. Meie plaan oli kavalam, laseme sealt jalga. Ööbisime ühes heinaküünis - Vigla ja kogu kamp jalutas peolt tulles meist mööda -, hommikul asusime maleva poole hääletama.

Asjast kanti muidugi ette, Pundi kutsus vaibale. "Mölakad, mis te tegite! Miks lahkusite sedasi laagrist?" Meil oli taktika valmis mõeldud: "Treener, läksime sporti tegema, aga selle asemel riisusime. Ja üleüldse on teie laagrid hoopis paremad." Vanamees sulas! Aga Vigla oli andnud asja õppenõukogusse ja Pundi ei saanud seda tagasi keerata. Seal võitles ta meie eest emalõvina, lõpuks olimegi jälle puhtad poisid, Vigla jäi süüdi."