Eestis on võrkpalli mängitud üle saja aasta: on olnud saavutusi, kuid tähetund saabus 1968. aasta 29. augustil, kui Kalev alistas Armee Keskspordiklubi ja tuli Nõukogude Liidu meistriks. See oli ka treener Dratšovi elu kõrghetk, suursaavutus, millega polnud võrdset.

Vanja, nagu teda kutsuti, oli pärit Lõuna-Venemaalt Tuapsest. Seal, sooja lõunamere ääres, omandas ta ujumisoskuse, mis 1941. aasta 8. augustil päästis noore mehe Hara lahes uppumissurmast: ristleja, millel Vanja madrusena teenis, oli pommirünnakus saanud tabamuse.

Vanja elukäik oli keerukas. Venemaale ta enam tagasi ei pöördunud, tema koduks sai ja jäi Eesti. Vanja pühendus võrkpallile, mängis ise ja treenis teisi, ka naisvõrkpallureid, kes armastasid oma treenerit väga. 1968. aasta edu enam korrata ei õnnestunud, ehkki imet oodati. Vanjal lasti minna. Temal kui treeneril oli hiilgavaid saavutusi veel Ukrainas, kus karjäär oleks võinud jätkuda, kui poleks olnud üht asjaolu – Vanja süda oli Eestis. Ta tahtis koju tagasi ja ootas kutset, mille lõpuks ka sai. Pakkumisi tuli mujaltki, kuid: „ Ei, ei ole nõus võtma, aasta-kaks, kui enesetunne lubab, aga on teine valu – lahkuda Eestist!?“

Võidukas Kalev 1968.

Vanja eesti keel oli suurepärane – nii kõnes kui ka kirjas. Kujundlik. Aga see oli ka nagu salakeel, mis võimaldas meestega rääkida nii, et vastased aru ei saanud. Kalev oli tol kaugel ajal Liidu ainus puhtalt rahvusmeeskond.

Vanja tuli tagasi Eestisse ja Kalevisse. Tulemuslikult, kuid mitte kauaks. Oma sünnipäeval 10. mail 1981 saadeti ta pensionile, ent „noor vanamees Dratšov ei leia rahulolu ilma võrkpallita“. Treeneritöö jätkus edukalt Vinnis. Tema juhendamisel tuli kohalik meeskond kahel korral Eesti meistriks.

Pikapeale andsid koormused tunda ja Vanja tervis hakkas streikima. Oma osa oli selles abikaasa surmal ning üksindus- ja hüljatustundel. Aga veel haiglavoodiski korraldas ta pakilisi asju ja kavandas turniire. Töö ja sport ennekõike!

Ometi oli saabunud aeg teha kokkuvõtteid. Võid treenerina palju võita, kuid varjatud kaotused on alati suuremad, arvas Vanja. Ta tajus, et oli tähtsaid asju, mis olid kunagi jäänud tähelepanuta. Need hakkasid valu tegema: võidud olid meeldivad ja ergutavad, aga viisid ära perekonna ja kodu juurest. „Nelikümmend aastat Eestis – ma ausalt hommikust hilja õhtuni pidasin treeneri ametit. Ma ei teadnud, kuidas minu lapsed õpivad, mida vajab minu kallis Marina. Nad olid teisel kohal, esimesel olid võrkpall ja võrkpallurid. Nende kohta olid mul kõik andmed, kuidas jõuavad edasi koolis, ülikoolis ja missugused tingimused kodus on,“ kirjutas Vanja Henn Karitsale.

Vähe sellest! Vanjal olid meeles ka meeste abikaasade sünnipäevad. Igal aastal sain südamliku kaardi või telegrammi, milles ta nimetas mind kalliks ja suurepäraseks ning soovis ülevoolavalt kõike head. Olen kindel, et samal moel pidas ta meeles ka teiste mängijate naisi.

Sadu õpilasi, nelikümmend meistersportlast ja neli olümpiavõitjat kasvatanud treeneri süda ütles lõplikult üles 2. jaanuaril 1989. Kus isa ka ei viibinud, sütitas ta inimestes armastuse võrkpalli vastu, on meenutanud Vanja tütar. Pallist ei suutnud Vanja lahkuda ka surmas. Tema viimane soov täideti: kaks lumivalget võrkpalli – üks naistelt, teine meestelt – pandi talle hauda kaasa.

Universaalsus, kiired kombinatsioonid, maagilised üllatusmomendid, meisterlikkus ja elegants. Ning mõistagi pühendumine! Just sellist võrkpalli õpetas Vanja oma kasvandikele ja just selline võrkpall andis sisu mõistele mängu ilu.

Võidukas Kalev 1968 mänguhoos.

***

Eesti aegade edukaimat võrkpallitreenerit mälestasid 1968. aastal triumfeerinud meistrid, Dratšovi lähedased ja teised võrkpallisõbrad. Üheskoos inspekteeriti kunagist Kalevi peahoone kõrval asunud välisväljaku kohta ja mindi kalmistule. Puhka rahus, Suur Treener!