Xavier Losano: meil läks 32 aastat, et jõuda sinna, kus praegu oleme (OSA 2)
Toodud tasemete jaotus (amatööridest professionaalideni) annab arengufaasis klubidele ja liigadele aimu sellest, millisel saalijalgpalli arengutasemel nad praegu asuvad.
Miks amatöörtaseme klubid maksavad mõnedele mängijatele või treeneritele, kui raha saaks suunata arengusse, on asjaolu, millele tuleb liigadel tähelepanu pöörata. Euroopas on amatöörtasemel treenerite ja mängijate tasustamine tingitud konkurentsisoovist läbida UEFA saalijalgpalli Meistrite liiga kvalifikatsioon. Ent kui teil pole klubi taristut või isegi selle omamise plaane, siis mäng UEFA saalijalgpalli Meistrite liigas ei too teie klubile kasu.
Xavier märkis, et LNFSil läks 32 aastat, et jõuda sinna, kus nad praegu on, kuna liiga asutati 1989. aastal, kuid ta ei maininud spordi arengu ajalugu enne seda.
Lühidalt öeldes tekkis saalijalgpall Hispaanias 1970. aastate alguses ja see spordiala hakkas tormiliselt arenema 1970. aastate lõpus ja 1980. aastate alguses. Üheks põhjuseks oli investeerimine koolide ja ülikoolide väljakutesse üle riigi avalikuks kasutamiseks ja laste mängude jaoks. LNFSi asutamise hetkeks 1989. aastal oli neil olemas kõik selleks, et müüa teenuseid ja atribuutikat, ehitada meelelahutusbaasi ning luua oma äriturgu.
Praegusel ajal ei ole paljudel saalijalgpalli arendavatel riikidel oma vajalikku taristut, see aga, mis neil olemas on, ei sobi saalijalgpalli jaoks, kuna need riigid on läbi ajaloo väljakuid teiste spordialade tarvis optimeerinud. Seetõttu on saalijalgpall olnud sunnitud nende spordialadega konkureerima ja nagu on kunagi öelnud üks USA asutajaid Benjamin Franklin: „Vanad harjumused on visad kaduma.“ Selleks et esitada väljakutse vanale korrale, peab saalijalgpall olema hoopis teistsugune, pakkuma palju atraktiivsemat toodet meelelahutusturul.
Riigidel, kes arendavad saalijalgpalli, peab samal ajal olema ratsionaalne ja realistlik arenguplaan, nagu Xavier ka välja tõi, „liikuda samm-sammult“. Kindlasti tuleb mõista oma sihtturgu, sest kui klubil on tugevad sotsiaalvõrgustikud, ent fännid on koondunud peamiselt väljapoole kohalikku kogukonda, siis amatöörtasemel on neid praktiliselt võimatu rakendada. Küsimus, mille klubid peavad endale esitama: „Kui me homme kaome, kas keegi kohalikust kogukonnast tunneb muret?“ Kui teate hingepõhjas, et vastus on „ei“, siis tuleb teil oma strateegia uuesti läbi mõelda ja mõelda ka sellele, kuhu oma energia suunate. Pole kasu, et sotsiaalvõrgustike kaudu teab terve maailm, kes te olete ja mida teete, kui 5–10 kilomeetri raadiuses ei tea teie klubist keegi midagi. Amatöörtasemel on vaja kõigest väikest hulka fänne, et teid hinnataks ka keerulistel hetkedel.
Koostöö
Klubisid ja liigat koondav saalijalgpalli püramiid peab töötama ühtse tervikuna. Teadmiste ja kogemuste vahetamine on spordi arengu jaoks eluliselt oluline, sest kui liiga või klubi kaob, on sellel destruktiivne mõju kogu spordiala arengu jaoks, seetõttu me ei mõistagi Inglismaa LNFSi väljaarvamist FA püramiidist, iseäranis olukorras, kui liiga on ikka veel FAga seotud.
Veel kolm aastat tagasi rääkis Graham Dell (FA saalijalgpalli esindaja) koostöö vajadusest tänu oma kogemusele Hispaanias. Ma ei ütle, et Inglismaa LNFSi väljaarvamine FA püramiidist oli tema otsus, kuid kui FA oleks teda kolm aastat tagasi kuulanud, oleks liiga ikka veel püramiidi osa. Siin on tema säuts Hispaania kogemusest: „Veetes üle kahe nädala LFNSi presidendi seltsis ja uurides nende ajalugu, veendusin, et saalijalgpalli rahvaliigad vajavad enamat kui lihtsalt entusiaste, ning toote arendamiseks peab neil kohe algusest peale kõikide protsesside osas ühtne nägemus olema.“
Konkurents
Konkurents ei tohi väljuda parketi raamidest, kuivõrd klubid on liiga kaua väljakul toimuvat spordialaga seotud asjaajamise valdkonda üle kandnud. See on kaasa toonud klubide keeldumist koostööst, nende vahel on kasvanud sallimatus, mis toob spordi arengule ainult kahju. See juhtub seetõttu, et paljusid nendest klubidest juhivad vanema meeskonna treenerid või mängija. Siin on vajalik teha vahet nende vahel, kes esindavad klubi väljakul ja viivad läbi treeninguid, ning nende vahel, kes juhivad tegevust. Klubid, kellel seda pole, peavad vaeva nägema, et seda saavutada.
Väärtused
Paljud klubid tegelevad erinevate tegevusaladega, kuid mõned klubid hakkavad kõrvale kalduma ja teevad asju, mis pole spordiga seotud. Need tegevused leiavad aset puuduliku arusaamise tõttu sellest, kuidas klubi töötab ja kuidas tagatakse atraktiivsus kohaliku kogukonna, treenerite, mängijate jaoks. Sama kehtib ka liigade puhul: mõningatel liigadel puudub arusaamine, milliseid väärtusi nad oma klubide jaoks kannavad. Vaadake üle ja püüdke mõista oma sihtturgusid, töötage välja plaan, mis lisab teie liigale, klubile ja kogukonnale väärtust. Vaadake neid dokumente pidevalt üle, samuti vaadake üle riskianalüüs ning kvaliteedihinnangud enne ja pärast seda, kui kõik on tehtud. Liigad ja klubid peavad mõistma, et on olemas teatud väärtused, mida liiga oma liikmetele toob, ning ka vastupidi – see, kuivõrd nõutud on liiga ja kuidas see areneb, et oma väärtust kasvatada, sõltub klubidest. Liiga ja klubi strateegiad peavad olema lahus, kuid samal ajal on vajalik pidev koostöö. Amatöörklubide omanikud peavad tegelema eneseharimisega projektijuhtimise ja spordijuhtimise valdkondades, iseäranis siis, kui te ei tunne selle eriala köögipoolt läbi ja lõhki.
Paljugi on veel arutada, kuid loodame, et see kokkuvõtlik lugu toimib lähtepunktina, kui päevakorda kerkivad teie liiga või klubi edasise arengu küsimused.
