Kuigi Anna Gret Asi on tähelepanu saanud ka Eestist väljaspool, pole ta ennast kunagi suureks ässaks pidanud. Kohalikku naiste korvpalli tartlanna tippspordiks ei pea. Aimu sellest, kuidas asjad tegelikult käivad, saab ta pikemalt ja põhjalikumalt alles siis, kui on suvel USA-sse Arizona ülikooli läinud.

Eesti karjääri lõpetas Asi tipus. Ta aitas kodulinnal esimest korda 30 aasta jooksul meistriks tulla. Peale selle valiti Tartu Ülikool/Kalevi liider oodatult finaalseeria kõige väärtuslikumaks mängijaks.

Intervjuus LP-le räägib Asi ausalt Eesti naiste korvpalli olukorrast, miks ta 16-aastasena motivatsiooni kaotas ja kuidas ta uuesti reele tagasi sai, ning tulevikust USA-s.

Pärast Tartu naiskonna kullavõitu oli sul järgmisel päeval eesti keele eksam. Millal pidu tuli?

–Tähistasime hiljem, järgmisel nädalavahetusel.

Kas oli kõva pidu? Tartu polnud naiste korvpallis ju ammu kulda saanud.

–Ma ei teagi, normaalne. Saime naiskonnaga kokku ja nautisime üksteise seltskonda. Oli vahva, aga mitte midagi väga hullu.

Kas kogu hooaja vältel kahe naiskonna vastu mängida pakkus põnevust?

–Ei, üldse mitte. Alguses saime vähemalt esiliigatiimide vastu karikamänge pidada. Enamiku võistkondade vastu oli pigem ühepoolne mäng, aga ikkagi vaheldus. Ent hooaja lõpus oli juba kopp ees kahe võistkonna vastu mängimisest.