Venemaa saalijalgpall: Sinara – jalgpalli ja saalijalgpalli eduka koostöö näide
Jekaterinburgi Sinara on pärast lühikest seisakut taas Venemaa minijalgpalli eesotsas. Võites meistrivõistluste põhiturniiri enne tähtaega, valmistub Uurali klubi, kahekordne Venemaa meister, kes tähistab tuleval aastal oma 30 aasta juubelit, taas uue kõrguse vallutamiseks, milleks on play-off’i tuleproovi läbimine. Sellel teemal tuligi juttu Grigori Ivanoviga.
Kuivõrd tähtis on teie jaoks võit meistrivõistluste põhiturniiril?
See pole üksnes meeldiv, vaid arvan, et võimaldab meil end tõesti tunda riigi parima meeskonnana. Kahest ringist koosnev võitja väljaselgitamise süsteem on ju kõige õiglasem, play-off-seeriates on võimalikud juhused, näiteks juhtivmängijate traumad. Ent kuna kõigi saalispordialade puhul on tavaks play-off-süsteem, mille mängud pälvivad vaatajate seas suuremat tähelepanu, seisab meil meistri väljaselgitamine veel ees. Ootamata ära lõplikke tulemusi, pean ütlema, et olen Sinara hooajaga rahul, meeskond mängis harukordselt sujuvalt, väärikalt, kaotades vaid korra kaks mängu järjest Norilski Nikelile, mängides ilma 12 mängijata, kes haigestusid koroonaviirusesse.
Võit on saavutatud tõeliselt suurel, väga tõsisel turniiril. Kas meeskonnale on selle eest ette nähtud mingid auhinnad?
Täpselt ei tea. Nägin, et kõrgliigas, läänekonverentsi meistrivõistluste põhiturniiri võitjale, Lipetski LKSile justkui oleks antud medal. Kui ka meid kuidagi ära märgitakse, on meil ainult hea meel.
Nüüd on Sinara mängu taas tekkinud mõnevõrra unustatud soliidsuse, vastupidavuse, püsivuse, kindluse tunne. Kas see tunne on õige?
Õige. Meil tuli pikalt selle poole liikuda. Meie liidrid läksid teistesse meeskondadesse ära ning meil ei olnud seda õiget meisterlikku ja kvalifitseeritud keskeas mängijate kihti, mis paljuski meie mängu määrab. Praegu on see olemas Abramovi ja Prudnikovi näol – vaatamata sellele, et üks on 30, teine 33, pean neid keskealisteks, neil on veel pikk mänguaeg ees. Vanemaks on saanud 1993.–1994. aastatel sündinud mängijad – Putilov, Fahrutdinov –, kes on samuti juba võimelised mängu eest vedama. Nendele rollidele pretendeerivad Anton Sokolov, Demin … Noored on meil suurepärased – 16-aastane Egor Shishkin on löönud juba kaks väravat Parimatch Super League’i võistlustel. Just see keskealiste ja noorte mängijate sulam annabki tulemuse.
Ehk mõtlete juba ka Meistrite liiga peale, meenutades Sinara triumfi 2008. aastal – UEFA karika võit?
Elame mängust mänguni ja praegu mõtleme Venemaa meistrivõistluste play-off-mängudest. Kõige jaoks on oma aeg.
Hooaeg on lõppemas ja teid ootab veel üks probleem – kuulsa Sinara minijalgpallikooli järjekordne võimas lend.
Jah, noorte tasemel oleme me alati parimad olnud, välja arvatud kolm aastat, kui meid edestas suurepärane Dina kool, mida juhtis Valery Chumachenko. Praegu pakuvad meile konkurentsi Tjumeni ja Novaja Generatsija koolid, mis nagu meiegi, on võimelised suure jalgpalli jaoks mängijat ette valmistama. Kahjuks ei ole minijalgpallis sellist transfeeriturgu nagu jalgpallis. Ning kui me pole varajases staadiumis suutnud märgata jalgpallurit Sinara või Urali jaoks, siis poiss saab võimaluse oma oskusi madalamates liigades tõestada. Meie mängijaid kutsutakse meeleldi meeskondadesse, kes astuvad üles riigi amatöörliigades. Üldiselt püüan mängijaid hoida, mõni õnnestub näiteks panka tööle suunata. Lisaks sellele, et nad mängivad amatöörtasemel, saavad nad ka eriala omandada. Muuseas, Jekaterinburgi meeskond ZIK, kes mängib kõrgliigas, koosneb meie poistest.
