Jalgpallireeglid sätestavad, et mängija ei või kasutada varustust ega kanda midagi, mis on
talle endale või teistele mängijatele ohtlik. Kõik ehted (kaelakeed, sõrmused, käevõrud, kõrvarõngad, nahkpaelad, kummipaelad jne) on rangelt keelatud ning need tuleb eemaldada. Teibi kasutamine ehete katmiseks ei ole lubatud.

Solidaarsusest mängijate vastu ei ole väljakul ehetega ka kohtunikud, kes eemaldavad kohtumise eel samuti eespool mainitud ehted.

Eesti meistrivõistlustel kontrollivad kohtunikud iga kohtumise eel mängijate varustust. Kui tippliigade puhul tekib märkuste peale küsimusi vähem, siis madalamas liigas võib juhtuda, et mängija sõnul ei saa mõnda ehet füüsiliselt eemaldada.

Niisiis – miks ei tohi jalgpalliväljakul abielusõrmusega olla?

Vastab Eesti jalgpalli liidu kohtunike komisjoni liige Uno Tutk:

„Jalgpallireeglid näevad juba kord ette, et mängus ehteid ei kanta, ning abielusõrmusele erandit pole tehtud. Lisaks ei aita ka selle teipimine, sest taoline tegevus pole samuti reeglitega kooskõlas.

Tegu on keerulise olukorraga. Kui räägime tippliigadest ja eriti Premium liigast, siis loodan, et ükski kohtunik ega profimängija isegi ei tule selle peale, et väljakule minnes mõni sõrmus sõrmes on või kiiretempolises mängus vastast muu ehtega ohtu seatakse. Ringleb lugusid, kus mängija teeb selgeks, et sõrmus ei käi ära, aga kui lõpuks ütleb kohtunik, et nii platsile lihtsalt ei pääse, siis toimub imeline muutumine.

Madalamas liigas hindame loomingulist lähenemist. Rõhutan, et kui noor kohtunik järgib reegleid ja palub seda ka mängijatel teha, siis ei tee ta midagi valesti ning ootame võistkondadelt mõistvat suhtumist. Samas võib juhtuda, et mõnikümmend aastat tagasi sõrme pandud sõrmus on püsinud liikumatuna. Kui lisada juurde potentsiaalsed muutused füüsilises vormis, mis võivad olla langevas trendis, siis teatud iseärasused võivad tõesti muuta sõrmuse ära võtmise peaaegu võimatuks. Siinkohal tasub hinnata liiga ja mängijate taset ja võtta kohapeal vastu õige otsus.“
Uno Tutk