Kui 12 klubi võivad otsustada, et just nemad peaksid igal aastal saama tugevaimas eurosarjas mängimise õiguse ja sellega kaasneva 400 miljonit eurot - neli korda rohkem kui mullune Meistrite liiga võitja -, siis milleks piirduda vaid jalgpalliga. Anname samasuguse privileegi ka teistele.

Näiteks võiks ideed laiendada olümpiamängudele. Võtame näiteks olümpia ühe glamuursema ala - meeste 100 meetri jooksu. Kuna viimastel olümpiamängudel on alati finaali jõudnud 2-3 ameeriklast ja 2-3 jamaikalast, võikski nad omavahel otsustada, et kaheksast olümpiafinaali kohast kuulub kuus automaatselt neile. Alati. Ja lisaks oleks neil mõistagi õigus otsustada, kes on need kaks ülejäänud õnnelikku finalisti. Tahtsid ju ka 12 Superliiga asutajat ülejäänud eliitsarja pääsejad ise välja valida enda kehtestatud sportlike printsiipide alusel.

Milleks need olümpia eeljooksud ja poolfinaalid? Maailma kergejõustikupublik tahab ju lõppude lõpuks näha finaalis jooksmas maailma parimaid. Kui jalgpalli play-offis ei huvitavat kedagi näiteks Atalanta, Lazio või Marseille, pole 100 meetri finaali vaja ka mingit veidrikku eurooplast ega jaapanlast, kes ehk poolfinaalis mõne favoriidi välja tõrjub. Eurooplaste jaoks on hoopis teised alad välja mõeldud. Ei tohi ronida teiste marjamaale.

Ja kui juhtubki tulema kesine aasta ja kiireim jamaikalane on maailma 100m jooksu edetabelis alles 20. kohal, ei tohiks see probleem olla, et kolmel jamaikalasel on olümpiafinaali koht garanteeritud. Ka Superliigas mängimise õigust nõudsid klubid, kes pole seitse või viis viimast aastat suutnud koduliigas nelja parema hulka tulla ega seega ka Meistrite liigasse jõuda.

Kui tõsiselt rääkida, siis on mul muidugi siiralt hea meel, et Superliiga lõhki läks. Projektil, kus 12 klubi otsustavad, et nende rahakott on "ajaloolistel põhjustel" teistest kümneid kordi suurem ja ainult nemad saavad seetõttu palgata maailma parimaid jalgpallureid, ei ole spordiga midagi pistmist.