Legendaarne Volõõnia saalijalgpallur Sergei Poddubnõi veetis suure osa oma karjäärist Lvivis ja Rivnes, mängides üle 15 aasta Extra-Ligas. Ent alates 2019. aastast liitus ta noore Lutski kollektiiviga, kuna unistas nooruses, et varem või hiljem tekib piirkondlikus keskuses professionaalne meeskond. Juba esimesel aastal saavutas meeskond edu, võites Volõõnia meistrivõistlused, mõned päevad tagasi aga kaitsesid „ristisõdalased“ oma tiitlit, saades kompromissitus võitluses jagu võimsast MFC Chorivist.

Millise vanuseni tegelesite suure jalgpalliga ja kuidas sattusite saalijalgpalli?

Ülikoolis oli tehnilisel erialal väga raske õppida, kuid ma tegin seda siiski. Ent pärast kõrgkooli lõpetamist sain aru, et tuleb keskenduda jalgpallile. Ehkki talvel mängisin saalijalgpalli MFC Rivne eest ja mul tulid paljud asjad välja ka parketil. Lisaks astusin üles suvel suurel väljakul Lvivi piirkondlikel meistrivõistlustel, mis oli taseme poolest väga tugev. Kuid saatuse tahtel tuli meil 2001. aastal mängida saalijalgpalli hooaja alguses kolm korda Lvivi Energiaga. Nendes mängudes lõin 15 väravat. Mõistagi jäin ma silma ja mind kutsuti sellesse klubisse mängima.

Milliseid peamisi erinevusi märkasite saalijalgpalli ja jalgpalli vahel?

Need on erinevad spordialad. Eelkõige täiesti erinev koormus, lihased töötavad teistmoodi. Lisaks veel muud komponendid. Taktikalise ülesehituse kontekstis sarnaneme rohkem korvpalli kui jalgpalliga. Jälgisin hiljuti laste mängu suurel väljakul ja avastasin end mõttelt, et vasakkaitsja puudutas mängu jooksul palli vaid mõned korrad. Saalis seda ei juhtu. Seal on teil pidev koosmõju, pidev kontakt. See paneb tähelepanu koondama sellisel tasemel, mida jalgpallis ei esine.

Kuivõrd keeruline oli teie kohanemisperiood üleminekul jalgpallilt saalijalgpallile?

Seda polnud üldse, sest lapsepõlves mängisin eranditult hoovides väikestel väljakutel, kümme korda neli meetrit. Kui läksin laste spordikooli, siis tundsin talvel end saalis kui kala vees. Saal on alati minu koduks olnud.

Milline saalijalgpall on teile rohkem hingelähedane: vanakooli, individuaalsel meisterlikkusel põhinev, või kaasaegne meeskonnamäng?

Mulle meeldib rohkem kaasaegne. Mäletan, et tol ajal ei olnud meil tippudele midagi vastu panna. Meil polnud mingeid šansse, neil olid tugevad mängijad ja see otsustas kõik. Raiskasime mitu aastat, et tõusta nende tasemele. Ent tänapäeval on olemas mitmeid taktikalisi võtteid, mille abil võib proovida tugevamast vastasest jagu saada.

Kuidas täiustasite end just saalijalgpallurina? Kuidas õppisite?

Salvestasin tippkoondiste mänge ja tegelesin nende analüüsimisega. Tõsiselt hakkasime mõtlema, et midagi tuleb muuta, pärast kohtumist Benficaga UEFA karikaturniiril. Nende eest astus välja Ricardinho ja tegi show-mängu. Ent saalijalgpall, mida näitas nende meeskond, oli lihtsalt kosmiline. Nad näitasid meile koha kätte nii, et saime lõpuks aru ja hakkasime analüüsima. Seejärel sõitsin treenerina 2013. aastal Hispaaniasse õppeseminarile, kus loengut pidas Venancio López – nende koondise peatreener. Sain siis aru, et isegi nende lapsed teavad meist rohkem. See oli tõeliselt silmaringi avardav kogemus ja peamine arengutõuge, ning hakkasin oma ideid tõhusamalt ellu viima. See tõi tulemuse, kuna võitsime tookord teise koha heal turniiril Kuveidis ja saime selle eest 50 000.

Rääkisite, et lahkusite Lvivi Energiast raskuste tõttu. Miks veetsite vaid ühe hooaja Ivano-Frankivski Uraganis?

Minu jaoks osutus too hooaeg ebaedukaks, ehkki alguses lõin väravaid igas mängus. Ent siis sain karjääri jooksul esimest korda trauma, rebestasin lihase. Tol ajal levis seagripi pandeemia ja ma sain ka mingi haiguse külge. Mul oli pool aastat stabiilne palavik 37,5. Oli väga karm aeg, mõtlesin, et minu jaoks on spordis kõik lõppenud ja tahtsin lihtsalt terveks saada. Lugesin, et midagi sarnast oli ka Genrih Mhitarjanil. Samal ajal võttis minuga kontakti Vladimir Valjavko oma ideega Kardinali üleminekust Lvivist Rivnesse. Nõustusin treeneri abi ametiga ja mind osteti 10 000 dollari eest Uraganist välja. Lõpptulemusena püüdsin taastuda ja vormi tagasi saada. Tasapisi hakkasin mängima. Edasi tulid pakkumine Ungarist, etteaste Valgevenes, kuid tahtsin alati luua oma klubi kodulinnas Lutskis ja unistasin selle meeskonna nägemistest Extra-Ligas.

Ning unistus hakkas täide minema …

Pikka aega ei olnud mingit konkreetsust ja võimalust seda teha, keegi ei tahtnud raha investeerida, kuni ilmus välja Dmitri Pasitšnik. See polnud juhus! Mul oli siis võimalus Ungarisse sõita, kuid lubasin Dmitrile, et aitan klubi ehitamisega, ja kui sain oma asjad korda, hakkasin täie hooga tööle. Ma olen väga rahul, meil on Libertys kõik, mida vaja, ja me liigume edasi plaanipäraselt.

Millised on teie strateegilised eesmärgid?

Kõige suurem unistus on osaleda Meistrite liigas. Ent peamine strateegiline moment on mängijate kasvatamine. Meil on juba esimene töövõit olemas, kuna meie Vladislav Sizik on noorte rahvuskoondise liige.

Ja mõned kiirküsimused. Kõige tugevam mängija, kelle vastu olete parketil välja astunud?

Ricardinho.

Tituleerituim meeskond, kellega olete mänginud?

Tõenäoliselt Moskva Dinamo.

Kelle võtaksite saalijalgpallimeeskonda: Ronaldinho, Cristiano või Zidane'i?

Kaks päeva tagasi vaatasin videot, kuidas Zidane saalijalgpalli mängib. Ta meeldib mulle, tema mõtlemisstiil, söötmiskultuur, tehnika. Võtaksin Zidane'i.

Kas Messi oleks maailma parimaks saanud, kui oleks mänginud saalijalgpalli?

Arvan, et mitte.

Mida oleksite teie valinud peale jalgpalli ja saalijalgpalli?

Korvpalli ja tennise.

Ja lõpetuseks: kas Poddubnõi-noorem saab oma isast paremaks?

Tahaks küll. Kuid peamine, et ta oleks terve.

Jaga
Kommentaarid