Jaak Ulman, keda tenniseturniiridel üle Eesti võib näha peamiselt videokaamera taga seismas, oli enne tenniseliidu tegevjuhiks asumist suusafödertatsiooni mäesuusatamiskomisjoni esimees (1977-1986). Tema eestvedamisel rajati näiteks Kuutsemäe suusakeskus.

Tennise juurde kutsus Ulmani toonane tenniseföderatsiooni esimees (1988-1989) ja president (1989-1990) ning hilisem Eesti Olümpiakomitee president (1997-2001) Tiit Nuudi.

NSVL-i lagunemisega kadus ka riiklik spordi rahastamine ning tenniseliidul tuli hakata ise spordiala edendamiseks raha leidma. Lapsevanematele tuli selgitada, miks nende võsukesed enam tasuta tennist mängida ei saa ning kokku kuivas ka toonaste tippude rahvusvaheline kalender.

„Oli vaja kuidagimoodi raha teenima hakata. Andsin endale aru, et tenniseliit ei ole tulu toov organisatsioon ja ei peaks sellega tegelema, aga kuna muud võimalust pole, siis tuli tegeleda. Leidsin sellised mehed, kes olid huvitatud ettevõtlusest ja kellel oli kasulik töötada mingi katuse all, antud juhul tenniseliidu all. Üks tegeles väga eksootiliste asjadega,” rääkis Ulman tänapäeval uskumatuna tunduva loo ühe spordialaliidu rahastamisest.

„See mees oli kunagi elukutselt tuuker olnud. Ta püüdis Valges meres merekarpe, tõi neid siia ja tal oli brigaad, kes nendest valmistas naiste iluasju. Minu abiga turustati neid ajakirjanduslevi putkades mitte ainult Eestis, vaid üle terve Nõukogude liidu, sest mul olid tänu suusatamisele tutvusi ka seal. Me andsime välja, ütleme nii, et erootilise kallakuga kalendreid, mis läksid nagu soojad saiad.”

Kuula taasloodud Eesti tenniseliidu algusaegadest ning Jaak Ulmani ajaloo- ja statistikahuvist pikemalt juba saatest!