Naiste saalijalgpall: Araabia šeikide rõõmuks

Baltic Futsal Marketing räägib armastatud spordialast, keskendudes selle arengule. Naiste jalgpalli teema on praegu spordiuudiste (ja mitte ainult) trendisuunaks Eestis. Täna suuname tähelepanu tüdrukutele, kes julgesid võtta ette teekonna „saalijalgpalli kõrbesse“. Kolm Ukraina naisleegionäri esinesid 2020/21. hooaja Kuveidi meistrivõistlustel.

Naiste saalijalgpalli hakati Kuveidis kultiveerima alates 2019. aastast. Huvitav on fakt, et kohe, ilma proovide ja hoovõtuta käivitati riiklikud meistrivõistlused ja loodi rahvuskoondis. Põhimeeskonna treeneriks määrati tituleeritud iraanlanna Sharzad Mozafar. Sellest ajast peale on jõutud Kuveidis läbi viia kolmed meistrivõistlused, nendest viimasesse jättis oma kaaluka jälje Ukraina.

2020/21. hooajast võttis kahjuks osa kõige vähem meeskondi kogu ajaloo jooksul – kõigest viis. Mängude formaat nägi ette meistrivõistluse põhiturniiri kahe ringi süsteemi järgi ja poolfinaali play-off-seeriaid (kuni kaks võitu), samuti medalimänge, mis koosnevad ühest vastasseisust.

Enne hooaja algust võttis valitsev meister Al-Kuwait rendile kaks mängijat toonasest Budstar-NPUst (praegune Dragomanov University) ja Ukraina koondisest – Yulia Forsyuki ning Ksenia Gritsenko. Kahjuks jäid kolm esimest vooru ukrainlannadel mängimata. Seda mõjutasid mitmed faktorid – nii keeruline epidemioloogiline olukord maailmas kui ka Kuveidi emiiri šeik Jaber al-Ahmad al-Sabahi surm. Riigis kuulutati välja kümnepäevane lein, mille tõttu ei olnud võimalik dokumente vormistada.

Pärast seda mängis Gritsenko kõikides mängudes (viis meistrivõistluste põhiturniiri mängu + kolm play-off-mängu), Forsyuk aga jäi ilma ainult mängust klubiga Al-Fatat (2 : 5), kuna sai eelmises mängus punase kaardi. Ksenia arvel on 20 väravat ja 7 väravasöötu, Julial 12 täpset lööki ja 10 väravasöötu.

Selle aasta jaanuaris täiendas Ukraina diasporaa ridasid veel üks Ukraina koondise naisesindaja Kiievi klubist IMS-NUHT – Anastasia Klipachenko. Ta liitus hõbedaomaniku Al-Arabi (Doha) koosseisuga. Kahjuks, nendesamade karantiini ja muude bürokraatlike keerdkäikude tõttu ei pääsenud ta Kuveiti varem. Anastasia jõudis mängida vaid kolmes otsustavas mängus – kahes poolfinaalmängus ja „väikeses finaalis“ – pronksimängus. Muuseas, ka selle ajaga jõudis ukrainlanna endast kõlavalt teada anda, lüües kuus väravat ja edastades kaks väravasöötu.

Kohalik press kirjutab vaimustunult: „Keeruline on ülehinnata ukrainlannade panust sellesse, et Al-Kuwait on võidelnud välja oma meistritiitli.“ Pärast ukrainlannade saabumist on kohalik naiste jalgpallikomitee (just see komitee korraldas saalijalgpalli naiste meistrivõistlusi) seitse korda määranud sümboolsed koondised nädalavahetuste mängude tulemuste alusel. Kuus korda on sellesse koondisesse sattunud Ksenia Gritsenko ja kaks korda Yulia Forsyuk.

Lisaks sellele sai Gritsenko meistrivõistluste parimaks „snaipriks“ ja parimaks professionaalseks jalgpalluriks. Asi on selles, et Kuveidi naiste saalijalgpalli meistrivõistlused on harrastusala staatuses. Tundub, et seetõttu seal antaksegi kahte auhinda – parim professionaalne mängija ja parim kohalik jalgpallur.

Nüüd on Al-Kuwaiti arvel kaks meistritiitlit ja üks hõbe, mis teeb sellest kõige tituleerituma klubi riigi naiste saalijalgpalli ajaloos. Tasub mainida, et Al-Kuwait ja Al-Arabi on sarnaselt Barcelona ning Sportinguga spordiklubid ja nende tiiva all areneb hulganisti erinevaid spordialasid, näiteks jalgpall, korvpall, käsipall jne.