„Ma ei tea, kas mu treener veel elus on või kus ta on ja ma ei tahagi seda teada. Arvan, et kui ta seda loeb, leiab ta end ise,” rääkis Kaing Õhtulehele ja lisas, et tema jaoks on lugu selle avalikustamisega lõppenud.

Delfi uuris pisut asja lähemalt jalgrattaringkondadest ja sai loole pisut selgust.

„Töötas jah selline mees treenerina,” meenutas tema endine kolleeg, kes soovis jääda anonüümseks. Ka ei avaldanud ta pedofiili nime.

„Meieni jõudsid kuuldused, et ta ahistavat poisse. Õhtulehes juhtunust rääkinud toonane noormees ei meenu, aga saime toimuvast teada teist kaudu.”

Tol ajal oli seksuaalse ahistamise teema siinmail uudne ning kolleegid ei osanud kuidagiviisi käituda. Politsei alles ehitas end üles ning ametivõimudel oli tähtsamaidki probleeme.

„Esimene mõte oli meest füüsiliselt karistada, talle lihtsalt peksa anda,” meenutas endine kolleeg. „Siis leidsime, et see pole ehk õige ega too tulu. Seega nõudsime ahistajalt kohest lahkumisavaldust ja sõna, et ta enam kunagi elus pedagoogilisele tööle ei lähe. Lubasime tal silma peal hoida ja hoiame hoolikalt tänaseni. Mees on oma sõna pidanud ja hoiab tööst lastega eemale.”