Saalijalgpall leekides: „Ukraina koondise treenerid on eksinud.“

Baltic Futsal Marketing väärtustab professionaalide arvamust, ehkki me pole alati nõus nende hinnanguga ühe või teise olukorra suhtes. Professionaalid on eelkõige inimesed, seega emotsioonidest mõjutatud. Täna tutvustame ühe Ukraina saalijalgpalli kõige tituleerituma treeneri, EM 2001 hõbedaomanik, Stanislav Goncharenko intervjuu kõige põnevamat osa.

Reporter Sergei Chaika viis nimeka treeneri ettevaatlikult Ukraina saalijalgpalli viimase aja kõige valusamate punktide juurde (rääkisime Hersoni Prodeximi lüüasaamisest Interi käest Meistrite liiga 1/8 finaali kahest mängust koosnevas vastasseisus horvaatlastega EURO-2022 kvalifikatsioonis).

Stanislav, Meistrite liigas Prodexim justkui ei saanudki nii kõvasti Hispaania Movistar Interilt lüüa…

Minu arvamus Prodeximi mängu kohta selles kohtumises – soliidne ja väärikas, seda enam, arvestades mõnede juhtivate mängijate traumasid. Selles mängus nägime, et meeskonnal polnud koosseisu sügavust. Isegi pärast Belotserkovetsi traumat mängu käigus ei julenud Brocanelo välja kutsuda ei Mospani, ei Volianiuki, ei Bessalovit ega Volkovit. Peatreeneri käitumine mängu lõpus kuulub ainult temale endale. Võttes vastu sellise otsuse, ei mõelnud ta ei linnale, ei meeskonnale, ei riigile ega reitingule, vaid eelkõige iseendale, tallates seeläbi enda meeskonna töö jalge alla. Olen veendunud, et sajast treenerist ainult üks oleks samamoodi käitunud. Ja see oleks olnud taas Brocanelo. Veelgi enam häbitu näeb välja mängujärgne intervjuu, kus ta süüdistas mängijaid, unustades eelkõige iseenda fundamentaalse möödalaskmise. Kui 2,5 minutit enne mängu lõppu võttis hersonlaste treener vaheaja, tema minuti kestnud õpetussõnades ei olnud sõnagi kuulda mängust viienda mängijaga. Ma usun, et spordis on olemas salastatuse ja ootamatusega seotud otsused. Ent kohtumise konkreetsel lõigul ei olnud meeskond vaimselt valmis lisamängija eelisega riskima. See oli pigem spontaanne, kui ettevalmistatud otsus. Prodeximi mängijate poolt mängu jooksul tehtud töö on kolossaalne. Ent mängu edenedes, piiratud koosseisus mängides ja sisenenud juba väsimuse faasi, olid sellised eksimused Roninho ja Shoturma poolt vältimatud. Tehes taolisi eksperimente viienda väljakumängijaga meie meistrivõistlustes oleks pidanud arvestama meisterlikkuse taseme erinevust meie meeskondade ja Movistar Interi vahel.


Ei saa tähelepanuta jätta ka Ukraina koondise kahte lüüasaamist horvaatlaste poolt EM-2022 valiktsüklis.


Väga raske küsimus. Selle globaalsus seisneb suurriigi terve spordiala määratluses. Saate aru, ma olen juba selles vanuses ja läbi on elatud suurte võitude kümnendid, kui ma ei pea enam teesklema, kedagi teenima, lipitsema, tööd paluma, kellestki sõltuma. Seega väljendan end nii, nagu mõtlen ja aru saan.

Koondise tulemused MM ja EM valiktsüklites on oma sisu ja teostuse poolest identsed. Ning see ei ole ühe-kahe mängu probleem, vaid globaalne: personalipoliitikas, koosseisu kujundamises, kordasaadetu ettemääratluses. Ning lõpuks, spetsialistide määramises. Olen juba andnud põhjaliku analüüsi pärast läbikukkumist MM valikvõistlustel, nimetasin põhjused ja probleemid. Paradoksaalne: aasta on möödas, uus tsükkel on alanud, kuid mitte midagi pole muutunud. Saaksin tuua 33 argumenti, lugematul hulgal põhjendusi kahe lüüasaamise kohta horvaatlastelt, alustades ettevalmistuse tsüklitest, tehtud töö mahust, tšarterreiside kasust, treeningute sisust mängude vahel, nende suunitlusest ja kasulikkusest, koosseisu valimisest, iga neliku vastavusest mängu käigus, mängu juhtimisest, mängu plaanide B ning C puudumisest, mängu juhtimistaktika ühekülgsusest, andeka Korsuni ettevalmistuse puudumisest pika seisaku tagajärjel, Belotserkovetsi puudumisest, kui ka muuseas rea mängijate olemasolu tühisusest. Ent selleks kulub kaks tundi. Ütlen otse välja kõige olulisema: hea või oma kutt – see pole amet.

Istuda bussi, sõita hotelli, panna ülikond selga, korraldada fotosessioon, ajada rind ette, plaksutada – sellest ilmselgelt ei piisa planeeritud tulemuse saavutamiseks. Selleks tuleb osata ette valmistada paarismängudeks ühe ja sama vastasega, kujundada ning välja kalkuleerida tippvormis olekut mängu ajaks, hallata treeningprotsessi korraldust, doseerida ja ümber jagada koormusi, juhtida treeningprotsessi režiime. Meeskond oli teises kohtumises aeglane, polnud valmis kolme neliku intensiivseks tööks. Rolli ei mängi kehade valik ja nende arv, vaid funktsioonid, ning kui organism on valmis, siis pea paneb väljakule välja nutikaid ja oskuslikke tegevusi.


Kuu enne mänge horvaatlastega teatab koondise teine treener: „Teame mooduseid, kuidas horvaatlastest jagu saada ja esimesele kohale väljuda“. Seejuures ei oleks üleliigne teada, et meetodite kasutamine ja mooduste rakendamine kujundavad ning määravad mängu filosoofia. Filosoofia määrab omakorda meeskonna mängu stiili, mille teljeks on mängijate väljavalimine. Selliseid avaldusi enne tegevuse algust võivad teha kas enesekindlad inimesed, kellele on kõik lubatud, või hullud, või inimesed, kes on ära eksinud. Arvan, et antud juhul sobib olukorra kirjeldamiseks viimane kõige paremini. Asjalike ja tõsiste suhete maailmas eksisteerib väljend: „Hoida taset ja vastutada loba eest“. Mul pole kübetki kahtlust, et praeguse koondise kujundamise juures ei ole sellel kõigel edukat tulevikku…