52-aastase Kalmazidise taust on sama kirev nagu Saaremaa meeskonna tänavune hooaeg. Ta on sündinud Ungaris, kasvanud üles ja esindanud olümpial sidemängijana Rootsit, ent võitnud treenerina tähtsamad medalid ikkagi kodumaa ehk Kreeka klubidega.

Raske on neutraalse vaatlejana Kalmazide kohta midagi halba öelda, isegi kui väga püüaks. Ühtpidi on ta näinud nii mängija kui ka treenerina tippvõrkpalli ning tunneb ala peensusteni, teisalt kerkib tema puhul esile just inimlik pool. Ta on lahke ja intelligentne, rahulik ja aus, ent ka terav ja nutikas. Nagu klubi kapten Keith Pupart ühes intervjuus kord ütles: Kalmazidis teab, kuidas erinevate mängijatüüpidega toime tulla. Võistkonnaalal on see eriti oluline, sest säravatest indiviididest pole mingit kasu, kui nad ei moodusta ühtset tervikut. Saarlaste terviklikkust tõestas eriti hästi poolfinaalseeria kolmas mäng, kus nad Tallinna Selveri vastu pealtnäha kindlast kaotusseisust välja tulid ja tänu 3:2 võidule ellu jäid.

Seekordse intervjuu fookus sai suunatud just sellele, et mõista, miks Saaremaa mängijad ja ka mitmed konkureerivate klubide treenerid teda kiidavad. Olgugi et Kalmazidis polnud usutluse teemadest teadlik, saab kiiresti selgeks, kuivõrd põhjalikult on ta võrkpallimängu ja treeneritöö üksikasjad oma peas kõigi nende aastate jooksul läbi mõelnud.

Vestlus Kalmazidisega leiab aset Credit24 Eesti meistrivõistluste poolfinaalseeria avamängu eelõhtul ehk 2. märtsil. Seejuures ei tee loo peategelane mingit probleemi sellest, et siinkirjutaja kokkulepitust oluliselt varem saali jõuab ja saarlaste treeningut jälgib. “Oleme omavahel juba nii palju kõigi Eesti klubidega mänginud, et meil ei saa kellegi ees suuri saladusi olla,” põhjendab ta.

Kahetunnine intervjuu möödub justkui linnulennul. Kui tunniajase vestluse järel Kuressaare spordihoone administraator kolmandat korda nina koosolekuruumi ukse vahelt sisse pistab, kuid midagi ei ütle, taipame, et proua sooviks teisipäeva õhtul vististi koju minna. Nii otsime vaikses Kuressaares uue koha, Rüütli spaa fuajee, kus ka viimased küsimused vastuse leiavad.

Ioannis, alustuseks, milline aasta see sinule on olnud? Kas treenerikarjääri raskeim, kui arvestada erinevaid muresid, mis tänavu klubi ja elu laiemalt on raputanud?

See on olnud üks omamoodi aasta tõesti, aga mitte ainult minu ja võrkpallurite, vaid kõigi jaoks. Kogu maailm on olukorras, kus ta pole lähiminevikus olnud. Aga mõistagi on see olnud keeruline meile, spordiinimestele, sest me ei tööta masinaga, kus saab vajadusel vajutada “on” või “off” nuppu. Meil on vaja teha kõvasti eeltööd ehk treenida, et mängudeks valmis olla. Ja kui vahepeal tuleb olla ka karantiinis, siis peab tegema veelgi kauem tööd, et oma endist taset taastada. See on raske aeg olnud eelkõige just sportlastele, kelle tööriist on keha.

Ja Saaremaa klubis pole üksnes koroona seganud mängijate ja treenerite tööd.

Jah, eks võistkondades ole ikka probleeme erinevate asjadega. (Muigab.) Sel aastal muidugi rohkem kui tavaliselt. Sa tead meie olukorda. Olime sunnitud tegema enne hooaja otsustavat faasi mõne vangerduse, mille käigus kaotasime ühe oma põhiründaja (Evandro Dias Souza siirdus Kreeka tippklubisse PAOK-i – toim.). Meil polnud aega, et leida kedagi tema asemele. Ta polnud meie ainus mängija, aga hetkel on meil võtta vaid kaks nurgaründajat, mis teeb olukorra väga riskantseks. Ja seda mitte üksnes kahe põhimehe väsimuse või vigastusohu tõttu, vaid ka valikute osas. Samuti on meil kaks täiesti uut sidemängijat (Filip Despotovski ja Michael Keegan), kellega meeskond alles tutvub ja harjub. Kõik võrkpalliinimesed teavad, kui tähtis sidemängija positsioon on. Et leida hea kokkumäng, on vaja aega. Aga arvestades olukorda oleme me hästi hakkama saamas.

Kui keeruline see aeg sinu enda jaoks on olnud? Sa oled Kuressaares üksinda, samal ajal, kui pere elab Kreekas.

Ma arvan, et me mängime kõik samade reeglitega. See polnud lihtne, kui pidime koroona tõttu jätma eelmise hooaja enne otsustavaid mänge katki. Pärast eelmise aasta euromängu-juhtumit oleme olnud väga ettevaatlikud ja õnnelikud, et pole pidanud koroona tõttu pikki pause treeningutes pidama. Muud probleemid, nagu sa tead, on võtnud palju energiat kõigilt, ka minult. Olen olnud praeguseks kodust eemal umbkaudu pool aastat. Kui asjad ei toimi sedasi, nagu ootame ja loodame, siis muidugi mõjutab see ka vaimset tervist.

Ioannis koos naise ja lastega hiljuti tehtud fotol.

Kuidas taolistes olukordades fookust hoida?

Ma olen inimene, kes üritab igas olukorras näha elu positiivset poolt. (Osutab laual seisvale tühjale klaasile.) Ma üritan näha laual alati pooltäis, mitte pooltühja klaasi. See on minu elu. Ja võrkpallil on minu elus suur osa. Mulle meeldib, mida ma teen. Usaldan oma tööd ning kui mul on selline keskkond nagu siin, kus mängijad tegutsevad korrektselt ja ka muud asjad on hästi korraldatud, siis see aitab palju. Mängijad usaldavad mind ja mina neid. Ent mõistagi, kui meeskonnas on 20 erinevat karakterit, ei saa kõik kõigiga kõige osas alati nõustuda, aga me saame omavahel suheldud. Mul on hea meel ka selle üle, kuidas me staffiga läbi saame.

Mina olen Tallinnast pärit ja ausalt öeldes on mul keeruline mõista, kuidas suurlinnadest pärit inimesed pisikeses Kuressaares meie külma ja pimeda talve üle elavad.

(Naerab.) Ja minu kodu asub Thessalonikis, kus elab miljon inimest! Muidugi on see suur vahe. Pealegi on eestlaste temperament ja mentaliteet teistsugune kui kreeklastel. Ja need ilmastikuolud, nagu sa ütlesid…

Just see pimedus, millel pole novembris ja detsembris otsa ega äärt.

Täpselt, november ja detsember olid ka minu jaoks kõige raskemad kuud. Olin rohkem väsinud kui tavaliselt, kuna ei saanud piisaval kogusel päikest. See on alati natukene raskem aeg. Sama võib öelda meie klubi brasiillaste kohta. See oli periood, kui me polnud võistkonnana heas vormis. Võib-olla mängis meie kehvades esitustes ka see pime aeg rolli.

Samas ei soovi ma kuidagi öelda, et Kuressaare poleks kena paik. See on Eesti üks kaunemaid linnu!

Saaremaa on väga ilus ja ka Kuressaares on tõesti väga ilus! Mulle meeldib eriti just loodus. Sel aastal on olnud rohkem lund kui mullu, mis teeb ka talve palju ilusamaks. Tõsi, eelmisel aastal oli see-eest talv veidi soojem. Aga nüüd on juba niikuinii kevad käes, päevad pikemad ja päikest rohkem.