Fredo ümber puhkenud skandaali osas võttis sotsiaalmeedias sõna ka kirjanik ning kodanikuaktivist Sass Henno.

"MIS MEIL VIGA ON!?

Treener, kes võib olla aastaid alaealisi seksuaalselt ära kasutanud, saab ülistuskirja naissportlaste meeskonnalt ja kümned mehed ja naised süüdistavad kommentaarides lapsi, keda ta ära kasutanud on? Kuidas see võimalik on!? Räägitakse, kuidas taas lapsed ahvatlesid, lastega oli armastus, lapsed ise tahtsid, kuigi just nende samade laste suhtes oli toimepanija võimupositsioonil ja laste tulevik sõltus temast. Kuidas see võimalik on!?

See ei ole see Eesti, kus tahaks elada meie truud jalkafännid. Või ratsaspordi fännid. See pole see Eesti, kus me lapsevanematena tahaks oma lapsi trenni panna, sest tunneme, et mitte kuskil pole lapsed riiklikult kaitstud järjekordse pedofiili eest.

See pole see Eesti, kus keegi tänastest lastest julgeks homme rääkida enda väärkohtlemisest, kui nad näevad, kuidas avalikkuse ees ei kõla ühtki kaitsvat häält neile, kes julgevad oma looga lõpuks välja tulla. Äkki valetavad? Äkki maksavad kätte? Äkki mõtlevad välja? Mis meil viga on?

See lugu, millest alustasin, oli politseile ja jalkaringkonnale teada alates 2016. Keegi, kelle võimuses oli panna punkt, ei teinud MITTE MIDAGI. Mis aasta on täna. Ja kuidas see võimalik on!?

Olgu. Las ma räägin teile, kuidas see võimalik on. Lubage, ma selgitan kasvõi siin, kuidas väärkohtlemine käib. On vaja midagi enamat, kui lihtsalt üht perverti. On vaja ka vaikivaid kõrvalseisjaid. Tuleme korraks välja oma väikesest mugavast kookonist, kus on hea süüdistada lapsi, naisi, ohvrerid ja kõiki peale nende jätiste, kes selles tegelikult süüdi on.

1. See õudus on võimalik, sest tavainimestena ei julge me jätistele vastu hakata. Nagu väiksena lasime endale haiget teha, sest uskusime autoriteedi juttu, et oleme selle ära teeninud. Nagu väiksena vaatasime pealt, kui kedagi katki tehti, sest vähemalt see polnud meie. Nagu ajaloos oleme kogu rahvana lasknud end lihtsalt ära lollitada, vallutada ja alandada. Kuid kui kaua veel?

2. See õudus on võimalik, sest me ei kasuta sõna „vägistamine“ suhete kohta, mida toimepanija nimetab nii tihti helluseks või armastuseks, aga mille tulemusena ohvrid on üritanud rääkida, üritanud abi saada, üritanud ka enesetappu. See ei ole armastus, kui üks osapool on laps, kes ei pea iial suutma öelda „EI“ inimesele, kes on pika töötlemise tulemusena ta usalduse välja kavaldanud. See pole armastus, kus ühel on tore ja teine selle armastuse pärast ka aastaid hiljem end rõvedalt tunneb.

3. See õudus on võimalik, sest me ei mõista, et kui see pervert MEID ei vägistanud, siis ta ei teinud seda ka kellelegi teisele. Kas kurjategija on süüdi alles siis, kui ta on jõudnud kõiki rünnata? Või piisab ühest? Miks me ei mõtle nii lastevastaste seksuaalkuritegude puhul?

4. See õudus on võimalik, sest me ei mõista, et kannatanute aju reageerib tugevama rünnakule alateadlikult sel viisil, mis hoiab ära nende jaoks suurema kahju. Suurema valu. Suurema vägivalla. Just seepärast on tuhanded ohvrid end lasknud aastaid rüvetada, väärkohelda ja alandada enne, kui lõpuks satub hinge üks julgustav säde, mis paneb sinna aastatega kogunenud ebaõigluse plahvatama. See on võimalik, kui toimepanija võimuses on hävitada ohvri maine, eluisu, karjäär.

5. See õudus on võimalik, sest justkui tundub, et me kardame, et kaitstes nõrgemat, süüdistatakse meid laimus, valetamises ja omakasus ning asutakse kaitsma hoopis karistamatustunnet nautivat seksuaalkurjategijat. Me kardame, sest usume, et toimepanijal on võim, advokaadid ja tema poolt saab väänata mis tahes seaduse. Aga me ei saa aru, et ainult me kõik koos saame neilt selle võimu ära võtta.

6. See õudus on ka võimalik, sest kui lapse kehalise puutumatuse piir on ükskord lõhutud nii, et keegi ei sekku, on seda edaspidi järjest lihtsam kõikvõimalikel pervertidel lõhkuda, ületada, rüvetada. Seda kõike kahepoolseks nõusolekuks ja armastuseks nimetada on vale. Aga lihtne. Kumma me valime? Tõe või selle tee, mis on lihtne?

7. See õudus on võimalik, sest pedofiilide grooming ehk ohvrit peibutav allutamistaktika on sageli pikaajaline, meisterlikult manipuleeriv ja psühholoogiliselt siduv. Ja nii juhtubki, et väheste kogemustega lapse ettevalmistamine ärakasutamiseks kestab niikaua, kui laps ei usu, et tal üldse enam oma keha kaitsev „EI-õigus“ kuskil hingesopis olemas on. Ja siis määgivad emmed ja issid kommentaarides lambakarjana, kuidas laps oli ise süüdi ja tahtis. Võigas.

8. See õudus on võimalik, sest need rõvedad limukad, kes meie ühiskonna kõige haavatavamate, neid usaldavate laste kallal kuritegusid toime panevad - on sageli ühiskonnas toredad, sõbralikud, abivalmid ja vahvad sellid, kellele jääb palju poolehoidjaid lõpuni välja.

9. See õudus on võimalik niikaua, kui me ei otsusta, kui kaua nad saavad karistamatusega ülbitseda ja lapsi ära kasutada. USA-s läks Skautide organisatsioon pankrotti, sest 70-80ndatel toime pandud lastevägistamised jõudsid alles nüüd, ohvrite täiskasvanuks saades, valurahanõuetega kohtusse. Kui meie kõik lapsed ühel hetkel neid lugusid rääkima hakkaks, mis Eestis korda saadetud on, läheks pankrotti terve Eesti riik.

10. See õudus on võimalik, sest mina, sina ja Eesti riik ei ole teinud tänaseni piisavalt, et meie lastel oleks turvaline.

SEE LASTE VÄÄRKOHTLEJATE USKUMINE JA OHVRITE SÜÜDISTAMINE PEAB LÕPPEMA!

Ma kutsun teid kõiki üles võitlema. Ma kutsun teid üles tulema headuse poolele, kus on ohvrid ja kannatanud, kes vajavad päris armastust, toetust ja kaitset. Mitte seksualiseerivat, ärakasutavat ja nende kehade üle kontrolli tahtva treeneri mõjuvõimu.

Ma kutsun iga toimepanija eneseõigustuse peale spetsialiste kirjutama, ajakirjanikke rahvast harima ja kannatanuid vastu hakkama, et me ühel hetkel mõistaks, et normaalseks suhteks on vaja tingimusi.
- Normaalset suhte konteksti, mitte kuskil metsaservas autos võetud süütusi.
- Arengu ja eakohast sobivust, mitte vanameeste ja noorte laste vahelisi vahekordi.
- Ohutut mõju mõlema osapoole eneseaustusele, mitte ühe poole häbi, hingevalu ja enesetapukatseid
- Vabatahtlikkust, mitte massaažilaudadel näppima hakkamist, kui üks osapool on kaitsetu, usaldav ja nõrgem
- Võrdsust, mitte jõupositsiooni, kus treeneri võimuses on rikkuda sportlase tulevane karjäär ja maine, kui nad talle ei allu.
- Nõusolekut, mitte vaikivat kannatamist, et see läbi saaks.

Seega, kallid inimesed: Kui paljud ohvrid räägivad, et üks mees on neid lapsena endaga seksima meelitanud, manipuleerinud, psühholoogilist jõupositsiooni kasutades sundinud, siis kurat võtaks – uskuge lapsi, mitte seda, mida teil mugavam uskuda on.

Ma kutsun teid võitlema. Kui teil on infot seksuaalkuritegude kohta, siis ärge jääge üksi. Jagaga seda. Kirjutage mulle. Kirjutage kõigile. Ma tunnen teie valu. Ma usun teie kannatusi. Ma kaitsen teid nii nagu oskan kogu jõu ja energiaga, mis mul vähegi on. Ja ma ei karda ühtegi jätist, kes irvitab väärkohtlemist kogenud laste üle.

Sest ainult siis kui võitleme koos nende väärkohtlejate vastu, kui jagame headuse ja aususe sõnumeid, siis ühel hommikul ärkame me Eestis, kus on normaalne, et toimepanijate koht on krim. uurimise all ja vanglas, mitte meedias ülbitsemas. Ja me ärkame Eestis, kus väärkohtlejad lähevad vähemalt kaheks aastaks reaalselt vangi.

Me ei räägi siin vastasmeeskonnast, kes meist spordiväljaku reeglite järgi üle võivad sõita. Me räägime siin tõelistest vastastest meie oma meeskonna sees, kes ei austa ühtegi reeglit, inimest ega moraalinormi.

Aeg on käes.

Võitle, Eesti, võitle."