Tänaseks täiskasvanud naine elas üle raskeid aegu, kui tema vanemad lahku läksid. Ta ise oli siis 13-aastane.
"Olin just jalgpallis tõusmas. Mul olid suured unistused, tahtsin olla järgmine Marta (tol hetkel maailma parim naismängija, viis korda FIFA aasta naisjalgpalluriks valitud brasiillanna - toim.). Ta hakkas mind koju ja trenni sõidutama. Ütles, et viib mu igale poole. Ühel õhtul viis ta mind metsa äärde, parkis auto ära, ütles, et kui sa tahad saada Martaks, siis ma võin seda teha, mul on see võimekus, aga luba, et sa teed kõik, mis ma sulle ütlen. Tol samal õhtul hakkas ta mind puudutama ja võttis mult süütuse. See jätkus niimoodi aastaid," rääkis naine.
Ta täpsustas, et treener ei olnud tema isiklik treener, vaid juhendas üht teist treeninggruppi.
"Tol hetkel ei osanud ma midagi mõelda armastusest või millestki sellisest. Tahtsin saada kuulsaks, teenida raha, et äkki seeläbi oma pere tagasi kokku tuua," rääkis Mia Belle, kes oli 14-aastane, kui eespool kirjeldatud sündmus aset leidis. "Olin šokis ega osanud mõelda ega kellelegi rääkida, ma ei teadnud, kas mehed nii naisi kohtlevadki," sõnas ta.
Tema ja treeneri vanusevahe oli mitukümmend aastat. "Kõik see kestis, kuni ma sain 20-aastaseks ja põgenesin USA-sse. Minu jaoks oli see laastav. Ma nägin, et mu sõbrad käivad väljas, neil on lõbus, aga mulle öeldi, mida ma teha võin ja mida ei või, millal ma ööbin tema juures, millal kodus. Kogu aeg pidin valetama sõpradele ja perele. Kaotasin lõpuks nii sõbrad kui ka iseenda," jätkas ta.
Mia Belle sõprade seas hakkasid levima kuulujutud, et tüdruk on treeneriga nii lähedane vabatahtlikult. "See oli mu jaoks veel hullem häbi. Siis ei tahtnud ma veel rohkem rääkida. Keegi ei julgenud sekkuda ka. Kõigil oli muidugi hiljem valus sellest kuulda," rääkis ta.
Küsimusele, kas ta on pöördunud ka õiguskaitseorganite poole, vastas Mia Belle: "Kui läksin USA-sse, siis mind toetati seal terapeudiga. Eestisse tagasi tulles soovitati mul politseisse pöörduda, aga asi jäi pooleli."
Kas see mees on veel täna treenerina tegev? "Ma sellele pigem ei vasta," sõnas naine.
Sama treeneriga, kelle mõju all ta aastaid elas, on Trisna kohtunud ka hiljem. "Sõitsin trenni ja ta peatas mu poole peal. Ütles mulle, et ta teab, mida ma teen ja et see ei lähe mul läbi. Arvasin siis, et ma parem ei räägi sellest, mis juhtus," tunnistas naine, et treener suutis ta verest välja lüüa.
USA-sse põgenemise võimaluse andis Trisnale lootus suure lombi taga jalgpallurikarjääri jätkata. "Kui mu tiimikaaslane hakkas USA-sse mängima minema, pakkus ta sama võimalust mullegi. Arvasin, et see on mu väljapääs. 18-19-aastaselt hakkasin vabandusi tooma, ütlesin, et olen täna haige ja ei peaks tema (treeneri - toim.) juurde minema. Rääkisin talle sellest USA diilist, tundsin vabadust ja hakkasin sellest rohkem eemale hoidma. See oli minu viis välja pääseda."
Ühel hetkel sattus Trisna edendama oma karjääri Euroopasse, kus tal avanes lootus mängida Meistrite liiga naiskonnas. Sealgi aga hakkas juhtuma "mittejalgpallilisi" asju, millest naine lähemalt ei rääkinud. Küll aga ütles ta, et kui poleks sellest klubist samuti põgenenud, "ei oleks ta täna elus, et seda lugu rääkida."
Mia Belle Trisna ütles, et ei jaga oma lugu avalikult enda pärast, vaid selleks, et tõsta ühiskonna teadlikkust. "Et näidata, et sellised asjad toimuvad ja neile peaks rohkem tähelepanu pöörama," ütles ta, lootes teistele naistele anda inspiratsiooni, et isegi kui kedagi veel on sarnaselt ära kasutatud, siis on võimalik sellest välja tulla.
"Õhtu" saates ei nimetatud ühtegi nime, sest naine ei ole temaga juhtunud asjadele ametlikku käiku andnud. Siiski uuris saatejuht Jüri Butšakov, mida ta ütleks neile inimestele, kel tekib õigustatud huvi juhtunule veel rohkem valgust heita.
"Selle mõte ei ole see, et ma kedagi süüdistaks. Minu mõte on teadvustada, mis toimub meie ühiskonnas ja et me märkaksime enda ümber olevaid inimesi rohkem," vastas Mia Belle.
Oma lugu on Mia Belle rääkinud ka raamatus "She Did It And So Can You: 17 Inspirational Women Share Their Stories & Steps Of How They Achieved Rapid Success".
