Ta juhib Elvas spordiklubi Jõusport. Veebruaris toimus Elva valla spordivaldkonna tänuüritus, kus Jõusport pälvis kaks tiitlit: aasta parimaks naisjuunioriks tunnistati Eesti täiskasvanute kükirekordi omanik Ana-Lina Perk ja parimaks naisveteraniks Eesti veteranide meister klassikalises jõutõstmises Kaire Elias. Lisaks võitis Jõuspordile tiitli Kadi-Kertu Elias, kes tunnistati Tartumaa parimaks jõutõstjaks noorte neidude arvestuses. Kadi-Kertu püstitas mitmel korral Eesti rekordeid kükkimises, jõutõmbes ja kolmevõistluse kogusummas.

Detsembris korraldas Jõusport Elva valla meistrivõistlused jõutõstmises ja lamades surumises, kuhu tulid võistlema kaheksa meest ja üheksa naist. Püstitati mitmeid mitteametlikke Eesti rekordeid. Jõuspordi vägilased osalesid novembris edukalt Tartumaa suurmeistrite karikavõistlusel tõstmises ja Eesti Maaspordiliidu Jõud meistrivõistlustel tõstespordis, samuti Tartumaa koolinoorte ja juunioride meistrivõistlustel klassikalises lamades surumises.

„Võistlused valdade meistritiitlitele toimuvad maksimaalselt neljas-viies vallas. Samas on toimumas mitmeid maakondlikke meistrivõistlusi. Siin on soov leida juurde aktiivseid klubisid, et võistlustekalender kogu Eesti vaates saaks veel kirjum,” räägib Aan.

Jõusport alustas 2020. aastast treeningutega lisaks Elvale ka Rõngus ja Puhjas. Kuna noorte huvi jõutreeningute vastu on väga suur, kasutas klubi võimlalust osaleda annetamistalgutel, et soetada saalidesse lisavarustust, nagu näiteks Rõngu keskkooli jõusaali korralik tõstepõrand.

„Spordimehena arvan, et alati võiks jõusaale nii Elva vallas kui ka kogu Eestis rohkem olla ehk et igas asulas võiks olla vähemalt väikene jõusaal. Jõusaale, kus toimuvad treeningud treenerite juhendamisel ja on piisavalt inventari, on Elva vallas kokku kolm: Elvas, Rõngus ja Puhjas,” sõnab Aan.

Lapsed ja eeldused

Eesti Lasterikaste Perede Liit kuulutas 2016. aastal seitsme lapsega perekond Aani aasta suurpereks. „Aanide perekond on kokkuhoidev ja tugev pere, kelle suureks väärtuseks on üksteise märkamine ja toetamine kõigis ettevõtmistes. Neid võib iseloomustada kui aktiivseid, rõõmsameelseid ja avatud inimesi,“ ütles ELPL-i president Aage Õunap.

Aanide lapsed Janeli ja Sander on juba auhinnatud jõutõstjad. Peeter ütleb, et teab mitmeid perekondi, kus on vanemad ise või vennad-õed jõutõstjad.

„Eestis on täna läbi ajaloo suurim arv jõusaale, seega harjutajaid on kindlasti väga palju ja kõik teavad kedagi, kes käib jõusaalis harjutamas. Seega on seotust eestlastel kindlasti jõusaalidega omajagu olemas. Küll aga tuleb tunnistada, et võistlusspordina on jõutõstmine suhteliselt spetsiifiline spordiala ja nõuab väga tugevat rutiinitaluvust. Viimastel võistlustel on olnud osalejaid üle saja. Kui lisame siia veel need, kes ei ole võistlustele end erinevatel põhjustel saanud kirja panna, siis julgen väita, et 400-500 peres on jõutõstja esindatud,” lausub ta.
Peeter osales esimest korda rammumeestevõistlusel 1991. aastal, kui ta oli 15-aastane ja kaalus 78 kilo. Nii nagu iga spordiala jaoks, on ka jõutõstmises olemas geneetilised eeldused, kuid Peeter arvab, et väga suur roll on harrastaja enda tahtel ja soovil.

Aasta suurpere vanemad Janne ja Peeter Aan 2017. aastal presidendi vastuvõtul.

„Jõutõstmises tehakse väga häid tulemusi ka sellises vanuses, kus paljudel spordialadel ollakse ammu tegevuse lõpetanud. Jõutõstjad vanuses 35+ või 40+ teevad just selles vanuses antud spordiala mõistes maailma tipptulemusi. Seega lisaks suurele tahtele on jõutõstmises vaja väga targalt treenida, eriti kui tahad antud spordialal saavutada edu ja pikalt võistelda,” sõnab Peeter.

Noorena tegeles ta ujumisega ja hobikorras proovis ka triatloni. Kuna ta valis raskejõustiku, siis jäi triatlon tahaplaanile, kuid ujumisega on tegelenud siiani, sest see on väga hea spordiala aeroobse võimekuse arendamiseks. Tänaseks on tal ujumises ette näidata ligi 20 Eesti Politsei meistritiitlit. Ta on tegelenud erinevate kontaktaladega, nagu maadlus, poks ja ju-jutsu, kõik harrastajatasemel. Ta jälgib väga erinevaid spordialasid, kuid viimastel aastatel elab kaasa ka laskesuusatamisele.

Rammusari

1995. aastal sai Aan kokku Elva spordikooli jõusaalis Marek Kalmusega ja sealt algas tema teadlik treening jõusaalis. 1998. aastal tuli ta Eesti meistriks kulturismis, 2001. aastal fitnessi MM-il viiendaks.

„Kulturistilihast on võimalik hoida ainult igapäevase ja järjepideva toitumise ja treeningu järgmisega. See on elustiil. Muidugi mõnel inimesel on seda saavutada lihtsam kui teisel, kuid selle nimel, et olla kulturist, tuleb elada, treenida ja süüa,” naeratab Aan.

2002. aastast on ta osalenud ainult rammumeeste- ja jõutõstmisvõistlustel ja valitud mitmeid kordi Tartumaa Spordiliidu aasta parimaks sportlaseks ja Elva parimaks rammumeheks / jõutõstjaks. Tal on ka ette näidata Politsei ja Tuletõrje Maailmamängudelt jõutõstmises ja lamades surumises kolm kulda ja üks pronksmedal. 2003. aastal hakkas ta korraldama Elvas võistlust Lõuna-Eesti Vägilane. 2017. aastast korraldab Jõusport Eviko rammusarja, mida toimub aastas mitu etappi ja mille ülekandeid näitab TV6.

Peeter Aan

Aan meenutab, et tema enda trumpaladeks olid rammuspordis pigem dünaamilised alad, nagu kohvrite kandmine, rehvi kantimine ja erinevad kombineeritud alad, samuti harjutused, mille käigus oli vaja tõsta midagi pea kohale sirgetele kätele, nagu palgi tõstmine või hantli tõstmine ühe käega. Esimestel aastatel on võitnud nii Eestimaa Rammunaise kui ka Eviko sarja üldvõidu jõutõstja Marianna Bogdanova. Mullu osales rammuvõistlustel samuti edukalt jõutõstjaid, näiteks Mihkel Raadik ja Helena Veelmaa. Küsimusele, kas nende osalemise põhjus võis olla koroonaaeg, kui üritused toimuvad väljas, vastab Aan, et rammuspordis polegi võimalik treeninguid teha nii, et ei ühtiks harjutused rammumeestel ja jõutõstjatel.

„Rammuspordis on ühed peamised baasharjutused jõutõmme ja kangiga kükkimine. Kui need kaks lihasgruppi on tugevad, on juba ka rammuspordis tõenäosus läbi lüüa oluliselt suurem. Seega mitmed jõutõstmise harrastajad käivad rammuvõistlustel ja ka vastupidi,” põhjendab ta.

Jõutõsteliidu plaanid

Jõutõsteliit hoiab pöialt, nii nagu kogu Eesti, et viiruse levik peatuks, taastuks treeningrütm ja saaks viia läbi jälle erinevaid võistlusi. Kalender on planeeritud selliselt, et esimesed võistlused toimuvad alles maikuus. „Eks aeg näitab, kas võistluskalender saab hoo sisse just siis või tuleb veel mõned muudatused teha,” mõtiskleb Aan.

Aasta suurpereks valitud perekond Aan.

Kuidas tippsportlastel läheb?

„Aus vastus on, et on olnud paremaid aegu...” naerab Aan. „Usun, et kõik tippsportlased leiavad siiski võimaluse treenimiseks, kuid kindlasti tänased piirangud muudavad treeningud raskemaks ja on vaimselt kurnavamad. Kuid usun, et on ka neid, kes väljuvad siit võitjatena. Kuna võistlustevaheline paus on pikem, on aega ja võimalust ka oma treeningmetoodikad põhjalikumalt üle vaadata.”

Kui Peeter Aan teaks seda õiget valemit, kuidas keerulised ajad alati üle elada, oleks ta rikas mees. Ise on ta püüdnud vaatamata rasketele hetkedele säilitada positiivset mõtlemist. „See on küll hästi kulunud lause, kuid siiski olen püüdnud seda järgida. Lisaks olen püüdnud rasketel hetkedel võrrelda olukorda isegi veel mustema stsenaariumiga ja tihtipeale siis enam hetkeolukord nii masendav ei tundu. Samuti on aidanud mind sportimine. Näiteks lähen istun sõudeergomeetrile ja sõuan rahulikus tempos tunnikese,” ütleb ta.