Tõenäoliselt vähesed teavad, et andekas trekisõitja elas aastatel 1982 - 1984 Moskvas, kuuludes armee keskspordiklubi (CSKA) ridadesse. Oli armee koondise ja ka liidu koondise liige. 1983. aastal sai trekisprindis liidu rahvaste spartakiaadil, mis olid ühtlasi liidu meistrivõistlused 6. koha ning püstitas möödaminnes 200 m/l sõidus Eesti rekordi. Suurmeistrinormi täitmisega juhtus sootuks eriskummaline lugu.

Moskva perioodi ajal oli nooruke Savitski treeningpartneriks trekisprindi olümpiapronksile ja mitmekordsele maailmameistrile Sergei Kopõlovile. Ta nägi väga lähedalt, kuidas maailma tippe suurvõitudeks ette valmistatakse. Savitski sõnul olid koormused ebainimlikud ja niigi tapvad treeningpäevad lõppesid...

Täiesti ootamatult tuli sellele kõigele lõpp, kõigest 20-aastasena riputas tallinlane ratta varna. Mis juhtus?

Aga midagi jäi sisse kripeldama ning 1990. aastate keskel oli Savitski rattasadulas tagasi. Tõsi, pühendunud amatöörsportlasena, kuid siht oli suur - olümpiale pääs. 1997. aasta Euroopa meistrivõistlustel sattus ta trekiovaalil rivaalitsema toonaste maailma ässade, sakslaste Jens Fiedleri ja Eyk Pokorny'ga. Kiiruste vahe oli kolossaalne.

Sealt edasi tuli erinevate klubide ning tiimide loomine. Esmalt maastikurattatiim Kayaba-Yema ja seejärel Eesti esimene maanteesõidu profimeeskond Kalev Chocolate Team, mis toimis aastatel 2004 - 2010. Räägime, kuidas tiim sündis, kui keeruline oli seda elus hoida ja kuidas itaallased üritasid mingil hetkel meeskonda kaaperdada. Vestlust veab Ivar Jurtšenko. Head kuulamist!