Endine koondislane Igor Morozov: jalgpallurit enda sees pole ma lõplikult ära tapnud

Kui Magnus Pehrsson Eesti koondise peatreeneriks sai ning 2014. aasta sügisel rootslasest treeneri esimeses valikmängus kodus 1 : 0 Sloveeniat võitsime, paistis, et Eesti koondise põhiline keskkaitsepaar on järgmiseks kolmeks-neljaks aastaks selge: selle moodustavad Ragnar Klavan ja Igor Morozov.

Paraku olid saatusel teised plaanid. Toona vaid 25aastast Morozovit hakkasid kimbutama põlvevigastused ning pärast 2014. aastat on ta Eesti koondises platsil käinud vaid ühe korra – 2018. aastal võõrsil Gruusia vastu. Praeguseks ei ole 31aastane Morozov mängijat enda sees täielikult maha surunud, kuid mõtted on juba selgelt treeneritöö juures.

2019. aastal asus Morozov FCI Levadias tööle U16 ja U14 vanuseklassi võistkondade juures Robert Sadovski abitreenerina, mullu tegutses duo kahe noortevõistkonna (Levadia U19 ja Levadia 2006 Roheline) juures ning tüüris ühtlasi ka esiliigas pallivat Levadia duubelvõistkonda. Aastase pausi järel käis taas platsil ka Morozov, kes tegi eelmisel aastal väljakul esiliigas mängiva abitreenerina kaasa 26 kohtumist.

Tänavu on esialgne plaan sarnane: Morozov registreeritakse esiliigasse mängijana, aga samal ajal tegutseb ta ka võistkonna abitreenerina.

„Jutt on olnud küll, et paneme mind nimekirja, aga eks lõpuks ole näha, milliseks minu roll kujuneb – kas pean rohkem mängima või saan platsi kõrval treener olla,“ sõnab Morozov Jalkale.

„Tahaksin, et ka noored saaksid võimalikult palju mänguaega, aga praegu, kui alles ettevalmistust alustasime, on raske öelda, mis lõpuks juhtub. Palju nüansse on mängus – meil on üks noor keskkaitsja, kellele tahaksime võimalikult palju mänguaega anda, aga palju oleneb sellest, milline tuleb uue hooaja mängugraafik ning kuidas ta koormustele vastu peab. Muidugi tahaks nii, et noored võtavad minu koha platsil ära ja polekski mingit mõttekohta!“

Levadia esindusmeeskonna treenerite tiim ei vaadanud Morozovi poole ka eelmise hooaja keskel, kui kaitsemängijatega kitsas käes oli. Võimaliku kutsega esindustiimi Morozov praegu ei arvesta, vaid keskendub tööle esiliigas. „Samas – vaadates seda, et eelmisel hooajal pidas põlv ilusti vastu, ei saa midagi välistada… Kui oled olnud profijalgpallur, siis tahad alati mängida, seda tahet ja mänguisu nii lihtsalt ära ei kaota.“

Kui homme aga helistaks mõni kõrgliigavõistkond, pakuks mitmeaastast lepingut ja head palka – mis siis saaks? „Raske küsimus. Kindlasti ma arutaks seda ja vaagiks plusse-miinuseid. Vanus on ka juba selline ja kõrgliigas on sisse tulnud pikem mängupaus… Samas kui saaksin ennast vormi ajada, siis võibolla saaks sellest asja. Nagu kogu maailmas praegu, tuleb ka jalgpallis päev korraga elada, midagi kindlat ei ole. Kuna eelmisel hooajal olin nii-öelda mängiv treener, siis võib öelda, et jalgpallurit enda sees ei ole ma lõplikult ära tapnud! Kui tervis vastu peab, siis ikka tahaks mängida, vanus veel lubaks.“

Ikka ja jälle see vasak põlv

Klausel „kui tervis vastu peab“ on Morozovi puhul põhjendatult välja toodud. Vasak põlv on mehele muret valmistanud juba 2013. aastast saati.

„Esimest korda vigastasin seda koondisemängus Lätiga, kui katki läks põlve külgside ja seda opereeriti Ungaris, kus ma toona mängisin. Taastusin sellest kenasti, aga järgmine vigastus tuli 2016. aastal Premium liiga viimases voorus Flora vastu, kui rebenes ristatiside koos meniskiga. Sellest taastumine oli keerulisem, tuli ka tagasilööke,“ selgitab Morozov.

„Olin juba väljakul tagasi, aga põlv hakkas taas tunda andma – sisuliselt kogu aasta läks taastumisele. Operatsiooni ajal õmmeldi meniskitükk kinni, aga 2018. aastal selgus, et see oli uuesti lahti tulnud, ja tuli eemaldada. Sellest taastumisel natuke kiirustasin, kuna meil olid euromängud tulemas, ja tegin kõhrele liiga. Kuna see hakkas mind häirima, siis seda lihviti. Võtsin seepeale üldse aja maha, kuni eelmisel hooajal mõtlesin, et proovin, kas põlv kannatab või ei kannata mängida. Eelmise aasta pidas põlv kenasti vastu, aga olgem ausad, ma ei pannud sellele ka nii suurt koormust peale. Naljaga pooleks võib öelda, et sain treenerina oma koormust ise reguleerida!“

Poola treeneri mõjutused

Treeneritöö peale hakkasid Morozovi mõtted liikuma vigastuspauside ajal. „Kuna olen suhteliselt pikalt olnud profijalgpallur ja sellele väga palju enne ei mõelnud, siis vigastatuna sain aru, et tahaksin jalgpalli juurde jääda. Hakkasin uurima, sain jutule Karel Voolaidiga ja sain 2019. aasta suvel treenerikursustele minna.“

Suhteliselt kiiresti on Morozov jõudnud juba UEFA A-litsentsi kursustele. „Litsentside mõttes olen liikunud päris kiiresti, aga tegelikult alles õpin. Võid ju kõrge litsentsi saada, aga teadmisi tuleb omandada siiski samm-sammult. Treenerina olen alles väga algfaasis, mul on veel väga palju õppida. Olen küll mängijana kogenud erinevatest kultuuridest erinevaid treenereid, aga mängijana ei pane tähele kõiki nüansse, mida tuleb hiljem treenerina ise läbi mõtlema hakata. Õppimist on veel küll ja küll.“

Ennast kui noort treenerit kirjeldades sõnab Morozov, et suudab vajaduse korral hoolealuste peale ka kurjemat häält teha.

„Võin olla ka karmim tüüp, aga seda siis, kui mingid asjad mulle konkreetselt üldse ei meeldi. Kui oleme millestki rääkinud, aga keegi ei hoia plaanist kinni, siis tuleb karmimalt sõna võtta. Üldiselt on meil aga nii, et kuna olen abitreeneri rollis, siis taktikalised plaanid jäävad suures plaanis Roberti otsustada, mina olen nõuandja rollis. Ma ei oska praegu öelda, millist tüüpi treener oleksin siis, kui peaksin olema peatreener – need on natuke teised ülesanded ja teine roll.“

Oma treeneritest on Morozovi sõnul teda ehk kõige rohkem mõjutanud poolakas Piotr Stokowiec, kes juhendas teda esimeses välisklubis Varssavi Polonias. Praegu töötab Stokowiec Poola mulluse neljanda klubi Gdański Lechia juures.

„Ta oli väga-väga professionaalne. Kõik oli ülidetailselt läbi mõeldud, kõik treeninguplaanid, taktikad ja vastaste analüüsid olid nii paigas, et mängijana ei pidanud ma isegi väga palju mõtlema – kõik oli selgeks räägitud, juhised olid selged. Palun – ainult mängi! Ta oskas kõiki asju korraga: ta võis olla karmim, võis olla leebem, samamoodi viskas trennis nalja, aga suutis enne mänge meid kõvasti motiveerida. Ta ei ole küll väga suurt edu saavutanud, aga minule jättis ta väga-väga hea mulje. Samas on siiamaani Poola kõrgliigas töötanud, eks see ikkagi näitab, et tegu on väga hea treeneriga.“

Kogeda tahaks kõike!

„Eestis ei ole treenerite jaoks nii suurt turgu – rääkides profi- või kõrgema taseme treeneritest, siis treenereid on suhteliselt palju, aga tiime suhteliselt vähe,“ muigab Morozov.

„Tahaks proovida erinevaid asju. Olen juba jõudnud natuke noortega töötada – kui Robert mind poolteist aastat tagasi 2006. aastal sündinud poiste grupi juurde kutsus, siis tulime juba esimesel aastal Eesti meistriks. Nende poistega mulle meeldis tööd teha, see oli väga põnev. Kui neile midagi rääkisin, siis nende võime infot omaks võtta ja seda väljakul rakendada pakkus mulle rõõmu. Nad suutsid isegi väikseid nüansse meeles pidada!“

Morozov soovib tulevikus kogeda treeneritöö eri tahke, sest kõik pakuvad erinevaid katsumusi. „Tahaksin näiteks millalgi proovida kasvõi noortekoondiste või koondiste taset ja seda, kuidas seal töö käib. See on natuke teistsugune töö – nendega ei saa igapäevaselt koos olla, vaid tuleb lühikese ajaga mängijaid häälestada ja mänguks valmis panna. Millalgi tulevikus tahaks ka proffidega töötada, sest see on omamoodi huvitav.“

„Kui näiteks U14 vanusegrupi juurde jõudsin, siis ei olnud mul veel erilist treenerikogemust ja kõik vajas harjumist – minu arusaam jalgpallist on ühesugune, aga noored poisid ei tea veel nii palju, ei ole veel nii kogenud. Vahepeal pidin trennis iseendaga võitlema – tean, et mõni poiss peaks platsil näiteks ühtmoodi tegutsema, aga tema tegutseb teisiti. Sain aru, et minu teadmised on sellised, aga see poiss on alles 13aastane, ta ei peagi seda veel teadma. Mida aeg edasi läks, seda lihtsam aga oli. Nüüd olen juba enam-vähem harjunud,“ räägib 30kordne koondislane, kes soovib välja tuua, et tänab väga nii Robert Sadovskit, kes teda oma abiliseks kutsus, kui ka Levadia klubi, kes meest treeneriks asumisel igakülgselt toetas.