Lõik intervjuust:

Kui võrdled NBA-s tehtud treeninguid näiteks Nõukogude Liidu noortekoondise aegadega, siis kuidas hindad tagantjärele treeningute mahtu ja kvaliteeti?

Liidu koondises tehti kõvasti trenni, aga ma ei mäleta neid detaile nii hästi. Kui palju meil seal Liidu koondises otseselt mingeid detaile oli. Kindlasti õpetati, kuhu suunata või mida pick and roll olukordades teha. Ameerika aeg oli juba hiljem. Olin seal juba 22–23-aastane umbes ja tööd tehti detailsemalt, kõik oli ülimalt viimase vindi peal. Mäletan, et ikkagi ränk trenn oli mõlemas kohas. Nii Venemaal kui just Pat Riley juures Miamis. Dallases mitte nii väga. Riley käe all oli ikka ränk. Oli ka mängijaid, kes vahel platsi kõrval oksendasid, kuna silme ees oli must. Tohututel kiirustel jooksmised olid Pat Riley juures igapäevased.

Kas Sa läksid Miami Heati trennidesse ennast samamoodi tõestama, nagu Liidu koondises olid õppinud?

Minu jaoks olid trennid kahtlemata näitamise kohaks, kuna olin ikkagi noormängija. Aga oleksin pidanud asjad natuke läbi mõtlema. Seal tiimis oli materjali küll ja küll. Lausa nii palju, et Miami oleks võinud paremal päeval ka finaalis olla. Minu positsioonil oli ikkagi... tegelikult mul polnudki selget positsiooni (Naerab.). Ma olin äär või siis power forward, "kolm" või "neli". Kui ma nimedest välja toon, siis (Predrag) Danilovic, (Dan) Majerle ja Voshon Lenard. Need olid mehed, kes mängisid "kahe-kolme" peal. Pikkadest oli seal Isaac Austin, PJ Brown ja Alonzo Mourning. Et NBA-s sellisesse rotatsiooni saada, selleks läheb ikka aega.

Kuidas oli NBA-s ja täpsemalt Miamis, kas seal ka keegi Sind eraldi enda hoole alla võttis?

Seal oleks olnud vaja seda abi. Ameerika korvpall on ikkagi nii palju erinev. Sel ajal veel eriti. Nende mäng oli kiire, Euroopas palju aeglasem. Tihtipeale ei näidatud kombinatsioone, mida mängiti, vaid olenevalt sellest, kuhu pall liikus või keegi lõikas, pidi olukorda lugema ja tegutsema. Sellise mängustiili õppimisega läks päris kõvasti aega ja keegi otseselt mind ei aidanud. Nendel, kes lähevad USA ülikoolist NBA-sse, on kindlasti kergem. Tänapäeval minnakse Euroopast ka ja saavutatakse kohe edu, aga pigem tuleb minna ikka siis, kui oled juba valmis mängumees. Pole mõtet NBA-sse minna enda arvates arenema, seal on vaja juba mängida. NBA-s pole sul aega areneda või pead seda tõesti väga kiiresti tegema.

NBA on teatavasti suur äri ja seal on üsna tavaline, et lähed magama ühe tiimi liikmena ning ärkamise hetkeks on Sind vahetatud riigi täiesti teises otsas asuvasse klubisse. Kuidas Sa selle pingega toime tulid, sest liigutati mõned korrad Sindki?

See on valus. Okei, need palganumbrid korvavad kogu selle ürituse, aga mäletan, et Miamis hakkasin juba endale korterit otsima. Et ilus koht, miks mitte sinna pikemalt peatuma jääda. Käisin juba mõnda korterit isegi vaatamas. Kes oleks teadnud, et paari kuu pärast on juba minek? Aga siis sai kõik selgeks, kui mind Dallasest Phoenixisse vahetati. Jõudsin kuu aega seal olla ja suvel trenni teha. Seal olid Charles Barkley, (Jason) Kidd, Danny Manning ja Rex Chapman. Sellised vabaaja treeningud olid. Siis tuli Danny Ainge ja ütles, et tead, meil on vaja tsentrit ning me vahetame su praegu Chicagosse. Aga kui sa saad sealt Bullsist tulema, siis võtame su tagasi. Ühe suve jooksul olin siis kolmes klubis. See mõjub küll. Sa ei teagi, kas üldse kotti lahti pakkida või kuhu kurat sa võib-olla maandud. Näiteid oli ju küllaga, aga alati lootsin, et ehk mina pole see mees. Mõned vennad panid seal aasta jooksul... ma ei tea, mis need rekordid on, aga oli mehi, kes kolme aasta jooksul olid seitsmes klubis. Ma ei tea, kuidas tulevad toime need, kellel pere või lapsed käivad koolis.

Mainisid Charles Barkley't, kas tema on üks eredamaid tüüpe, kellega Sa NBA ajal koos trenni said teha?

Barkley'ga pikki jutuajamisi polnud. Vahekäigus seal teinekord andis patsu ja ütles nimeliselt, et tubli. Ta pööras tähelepanu ka sellisele vähe teisejärgulisele seltskonnale. Ta oli väga sõbralik ja mul on helgelt meeles, kuidas kord mängisime Mexico Citys ja kohtumise lõpus time out'i ajal Don Nelson ütles, et Barkley võtab sind, tee kohe üle väljaku üks-üks. Läksin kohe temast esimese sammu pealt mööda, (Clyde) Drexler tuli äärest (appi), aga ma panin veel vasaku käega väikese jõnksuga palli korvi alt kotti. Kaotasime küll mängu viimastel sekunditel paari punktiga, aga tolles olukorras, kus ma temast mööda läksin, ütles Barkley tagasi joostes: "Kurat, ära jama. Sa ju tead, et ma kaitses ei mängi."

Siit Eestist NBA poole vaadates tundub see tase täiesti ulmeline. Mis tunne oli selle karusselli peale hüpata ja ühel hetkel kogu maailma ees prožektorite valgusvihus olla?

Esimestes mängudes oli kindlasti kerge värin sees. Vaatad kaugusesse, kui palju on rahvast ja kõik helgib. Kogu see professionaalsus oli muljet avaldav. Kõik need eralennukid ja abilised tiimis, kes tassisid kotte ja parkisid autosid. Sa ainult puhka, kuula muusikat ja mine mängi. Elati ainult parimates hotellides: Four Seasons, Ritz-Carlton jne. See oli vinge periood. Kõik oli first class (esimene klass - S.S.) ja siis pidi platsi peal ka esmaklassiline olema.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid