Jõutõsteliidu juhi ameti üle andnud Kaido Leesmann: Andrusenko ei ole mingisugune määratud juht või lihtsalt mantlipärija
(8)
„Kaido on väga tugev juht, visionäär ja strateeg, tal on alati oma tugev arvamus ja siht silme ees. Kaido mõtleb mitu sammu ette ja oskab ette näha selliseid olukordi, mille peale igaüks ei tule. Kaidol on väga avar silmaring, ta suudab igal teemal kaasa rääkida. Samuti on ta suurepärane kõnemees, kes oskab ka suure rahvahulga ees väga hästi esineda ja ennast kuulama panna. Kaido oskab säilitada rahu ja keerulistes olukordades leida lahendusi ning inimestega läbi rääkida. Kaidol on imeline veenmisoskus, kuid ta oskab arvestada ka teiste arvamusega. Mul ei tule hetkel meelde ühtegi episoodi, et meil eelmises juhatuses oleks kunagi suuri vaidlusi olnud. Me oleme alati kõik küsimused koos läbi arutanud ja jõudnud konsensusele,” räägib Andrusenko.
„Võin kindlalt öelda, et Kaido on olnud väga väärikas juhtfiguur esindamaks Eesti Jõutõsteliitu rahvusvahelises alaliidus, EOK-s, Eesti Antidopingus, meedias ja mujal. Kaido on see põhiline inimene, tänu kellele on Eesti Jõutõsteliit seal, kus see praegu on,” lisab ta.
Kaido Leesmann omakorda usub, et jõutõsteliit sai väga väärika juhi: „On küsitud, kas minu süda on rahul, kui tema jääb juhtima. Kõige esimene asi, mida ma tahan öelda: Alexander Andrusenko ei ole mingisugune määratud juht või lihtsalt mantlipärija, vaid ta on demokraatlikult valitud alaliidujuht, mis tähendab seda, et inimesed usaldavad ja teavad teda. Tal on seljataga üheksa aastat peasekretäriametit, ta on väga kõva töömees.”
Leesmann tunneb Andrusenkot väga pikalt. Koos on sporti tehtud, võisteldud, alaliidus tööd tehtud. „Meest hinnatakse ikka tema tegude järgi: kuidas sa pead lubadusi, kui ustav sa oled ja millised on sinu väärtused. Alexander on see mees. Ta ei anna kunagi tühje lubadusi, ta ei murra oma sõna. Alaliidujuht peabki olema selline mees, kelle peale saab olla kindel, et ta ei põgene, kui on raske või ebamugav olukord,” ütleb Leesmann.
„On inimesi, kes tulevad ja põlevad heleda leegiga kaks kuud. Ütlevad, et ma tulen, teen ja pööran kõik teistmoodi, panen raha voolama. Alexander ei ole selline. Ta on ettevõtja ja teab, kust raha teenitakse, kui raskelt see tuleb ja kui kergelt see läheb. Ma usun, et just ustavus on tähtis. Ta seisab nende väärtuste eest, mille eest me oleme seisnud viimased kaks kümnendit,” iseloomustab Leesmann.
EM-il kukkus krohv seinast
Eesti jõutõstmine on viimase 20 aastaga läbinud väga suure arengu. Palju on muutunud jõutõstmise kui spordiala maine ja sportlaste mentaliteet. Sellele on väga palju kaasa aidanud Kaido Leesmanni nulltolerants dopingu suhtes.
„Isiklikult arvan, et jõutõstmine on täna üks puhtamaid spordialasid Eestis, sest jõutõsteliit on teinud väga head tööd dopingupatustajate püüdmisel. Igasuguse kahtluse või isegi kuulujutu korral on liit saatnud asjassepuutuvad sportlased kohe dopingukontrolli. Kontrollis on käinud kõik Eesti tipud, palju ka Kaido ise,” ütleb Andrusenko.
„Samuti on jõutõsteliidul olnud väga jäik seisukoht teiste jõutõstmisliigade suhtes, mida on tihti loodud just selleks, et saaks mängida teiste reeglite järgi. Me ei luba oma sportlastel võistelda teiste liigade võistlustel ega luba teiste liigade sportlastel võistelda jõutõsteliidu võistlustel. Asjasse süvenemata võib see tunduda jäik ja arusaamatu, ent see on üks sammudest, mis sai tehtud selleks, et meie spordiala oleks maksimaalselt puhas. Seda poliitikat järgib ka rahvusvaheline alaliit IPF,” osutab ta.
Eesti Jõutõsteliit on Eestis korraldanud suuri võistlusi. Ühel EM-il oli näiteks situatsioon, et kui algas suurte meeste jõutõmbevõistlus, siis alumisel korrusel hakkas krohv maha kukkuma ja korraldajatele öeldi, et nüüd on kõik, pange asjad kokku ja kolige välja. Kuidagi suutis jõutõsteliit siiski olukorra ära klaarida. „Ehitasime põranda ümber ja saime võistlusega jätkata. Maja kokku ei varisenud õnneks,” meenutab Andrusenko. „Päris suur närvikulu on olnud. Kord on keegi transfeerist maha jäänud, kord on keegi keeldunud hotelli eest maksmast jne. Aga meil oli väga tugev tiim koos ja nende meestega läheks iga kell luurele.”
„Alati on minu arvates tähtis põhjus, miks keegi ära läheb: kas keegi kibestub, kellelgi sünnib kuues laps perekonda, see võib alati olla väga erinev. Sa saad aru, kui inimene näiteks kolib kuskile või tal on tööl uus väljakutse. Kui lahkumine on erimeelsuste pärast, siis seda ma väga õigeks ei pea, sest inimesed peavad suutma omavahel kokku leppida. Kui me seda ühte vankrit lükkame, siis ei saa nii, et kui me ei tee nii nagu mina, siis me ei mängi. Ega need hetked kerged ei ole, sest seda asendust ei ole kuskilt võtta. Me räägime ikka mittetulundusühingust, kus inimesed palka ei saa ja tuleb leida uus vabatahtlik, treenida ta välja ja õppida temaga koos elama,” selgitab Leesmann.
Info peaks olema kättesaadavam
„Me jätkame jõutõstmise populariseerimist,” lubab Andrusenko. „Sellele aitab kaasa suurem meediatöö, mida oleme viimasel ajal teinud. Samuti aitab kaasa rahvusvaheliste võistluste korraldamine. Need on suured sündmused ja sellega paistame ka rohkem silma. Eesmärk on võistlejaid juurde saada, eriti noorte arvelt. Meil on vaja tugevat järelkasvu. Üritame võimalikult palju aidata ka liikmesklubisid, eriti neid, kes tegelevad ise noortega ja kes korraldavad võistlusi.”
„Miks mitte korraldada ka näiteks treeninglaagreid, kus noored saaksid treenida koos tippudega ja näha, kuidas nad trenni teevad, ning võtta eeskuju?” viskab uus president õhku idee. „Või seminare, kus tipud räägivad treeningmetoodikatest, õigest harjutuste sooritamise tehnikast jne. Igas saalis ei ole head treenerit, kes oskaks alustavatel jõutõstjatel treeninguid õigesti üles ehitada, ja paljudel on väga raske seda infot kuskilt leida.”
Andrusenko on ise oma sportlaskarjääri jooksul teinud palju vigu, sest suurema osa ajast polnud tal treenerit. Andrusenko tahab, et noored ei peaks kõik ainult oma vigadest õppima, vaid info oleks rohkem saadaval. Kindlasti on sellele protsessile juba alus pandud sellega, et jõutõstmises on nüüd kutsekomisjon, mis valmistab ette kvalifitseeritud treenereid.
„Kindlasti ei tohi unustada ka Masters-klassi võistlejaid. Paljudel spordialadel ei peeta veteranideklassi oluliseks, kuid meil on mitmeid maailmameistreid ja maailmarekordite omanikke just selles klassis ja nad vajavad samuti tunnustamist, kajastamist ja toetamist,” arutleb Andrusenko. „Soovin ka jõutõstmise haaret laiendada regioonidesse, kus see ei ole hetkel väga populaarne või kus meil ei ole liikmesklubisid. Näiteks on Ida-Virumaa veidi kõrvale jäänud.”
„See on suur kunst õppida neid kõiki asju omavahel eraldama. Kui ma olen organisaator ja alaliidu juht, korraldan Eestis maailmameistrivõistlusi, siis ma mõtlen teistmoodi kui sportlane. Sportlasel on teinekord lihtne: sa jalutad kotiga sisse ja küsid, kus see kaalumine toimub, mis kell võistlus algab ja kõik sellised asjad. Organisaatorina pead mõtlema kolm asja ette. Sinu võistluspäev ei alga kunagi kell kaks päeval, vaid hommikul, kui hakkavad sul esimesed õpilased võistlema. Eks see ikka komplitseeris vahel ja tekitas ka sisemist viha, et mõni vend muudkui käib ja kaupleb, aga mina pean tulema varem kohale, tegema kõik asjad eest ära. Aga ma ütlen ausalt: kui mul poleks endal sportlaskarjääri, siis ma poleks jaksanud 18 aastat seda kõike teha,” sõnab Leesmann.
Leesmann ütleb, et kui ta Andrusenkole helistab ja mõtleb tema peale selle aasta lõpus, siis ta esmalt mõtleks nendele asjadele, mida ta ei tahaks näha: „Ma ei tahaks näha, et Alexander oleks ära kustunud selle koorma all. Ma tahaks näha, et tema silmis on sära, jätkuks entusiasmi, et tal oleks jätkuvalt tagatud perekonna toetus. Võib-olla siin ei sõltugi kõik ainult juhist, vaid ka meeskonnast, kes on ta kõrval, sellest, kui palju me tegelikult juhti toetame. Kindlasti ma tahaks talle helistada kümne aasta pärast ja öelda talle aitäh, et ta on olnud alaliidule hea juht, kaitsnud meie põhimõtteid ja väärtusi, olnud väga aktiivne ja initsiatiivikas. Ja ma olen täiesti kindel, et saan selle kõne talle teha.”
„Jõutõsteliit on minu kätesse jõudnud väga heas korras, suur töö on ära tehtud ja uue juhatuse eesmärk on nüüd seda tööd jätkata. Kui mõne aasta pärast palutakse kirjutada, mis me oleme ära teinud, siis ma usun, et me ei pea tühja lehte esitama!” naeratab ka Andrusenko.
