"Lugesin tähelepanelikult artiklit ja kommentaare ning hea meelega osalen intelligentses diskussioonis.

Esiteks, eesmärk oli juhtida tähelepanu seigale, et iga organisatsiooni aluseks on visioon ja eesmärkide püstitamine/täitmine. Arengukava koostamine eeldab mõtestatud lähenemist, intensiivset ajutööd ja konkreetset lähenemist. Detaile pole mõtet paika panna, kuid prioriteedid peaksid selgelt olema välja toodud. Hanno Pevkur ja Helen Veermäe lootsid ajutööst pääseda ja tänu minu kriitikale on EVF-i juhatus sunnitud arengukavaga tegelema. Miks ei kaasata arengukava tegemisse kogu vollerite kogukonda nagu tegi omal ajal korvpalliliit?

EVF-il puudub nõudlikkus organisatsiooni tegevuse juhtimisel, nimetaksin seda pehmopoliitikaks.

Milles väljendub minu agressiivne suhtlusstiil - palun tooge konkreetseid näiteid? Mind tõesti vihastab hämamine ja demagoogia. Kui ma saadan treenerite/spetsialistide listile ettepanekuid noorte kehalise võimekuse arendamiseks ja süsteemi väljatöötamiseks või teen treeneritele ettepanekuid oma treeningkavade ja mõtete avaldamiseks koroonatingimustes, siis mitte keegi ei suvatse vastata. Ma jagan hea meelega oma teadmisi ja kogemusi.

Kui ma tõstatan probleeme ja pöördun konkreetselt Heleni ja Hanno poole, siis kolme aasta jooksul pole mulle vastatud. On see argus või arrogantsus suure organisatsiooni juhtide poolt?

Kas rahapuudus takistab meie koondislasi väärikalt tutvustamast või on see saamatus? Kuidas me maailmale oma võrkpallieliiti tutvustame EM-i eel? Loe rohkem meie koondiste tegemistest siit.

Kõige parem relv kriitikat summutada on ükskõiksus. Kahjuks on neid inimesi vähe, kes julgevad oma nime all konkreetset arvamust avaldada.

Meil pole mitte raha, vaid heade mõtete puudus!

Ma kutsun võrkpallikogukonda ideid genereerima Eesti võrkpalli hüvanguks ja EVF-i juhte ettepanekutega arvestama."

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena