Terav kriitika: Eesti võrkpallil ei ole visiooni ja juhatuse valimine oli farss

Kas Eesti võrkpalli juhitakse ikka nii, et fännidel on põhjust ka kümne aasta pärast rõõmu tunda?

Pealtnäha on Eesti võrkpallil viimasel kümnendil hästi läinud – finaalturniiridel ollakse püsikülalised, ala riigisisene positsioon on paranenud, naised pildile toodud, alaliidu eelarve kasvanud ja koondistele palgatakse hinnatud välistreenereid. Aga leidub neid, kelle sõnul on loorberitele puhkama jäädud ja kena pealispinna all on varjus probleeme, millest avalikult väga ei räägita.

Aktiivseim kitsaskohtade silmaja on Tarmo Kajandi (63). „Kindlasti on mu jutt paljudele kõrvadele valus, aga tahan olla aus. Eesmärk on kutsuda kogukonda üles diskussioonile, me ei peaks teravatest küsimustest hoiduma. Udujutt tulemuseni ei vii,” kõneles alaliidu juhtide ja klubide-treenerite meililiste juba mitu aastat küsimustega pommitanud ning nüüd meedia poole pöördunud Kajandi.

Mida eelmise sajandi lõpus Tartu Ösel Foodsi teise treenerina kahekordseks Eesti meistriks aidanud ja nüüd ettevõtte Popsport! juhtimise kõrvalt hobi korras noori juhendav Kajandi siis alaliidule ette heidab?

Vana arengukava võltsimist ja uue puudumist. Juhatuse valmisi nimetab ta farsiks. Alaliidu fookus olevat liialt välisel säral ja täiskasvanute koondistel. Noorte, harrastajate, kooli- ja tudengispordile ei jätku piisavalt tähelepanu, ollakse liiga pealinnakesksed.

Mida vastab Pevkur ja mida arvavad kõrvalseisjad? Õige mitu kivi lendab ka Kajandi enda kapsaaeda.