Kuusmaa Nõukogude Liidu noortekoondisest: see oli karm, pärast trenni kallistasin kohe vetsupotti
(24)
Eesti korvpalli 100. sünnipäeva puhul tegi Basket.ee põhjaliku intervjuu Aivar Kuusmaaga, kelle kolmesed tõstsid üheksakümnendatel aastatel meie korvpallikoondise ja Tallinna Kalevi kõrgustesse, milleni enam küünditud pole.
Oma emotsionaalsuse poolest tuntud Kuusmaa oli ja on siinse 100-aastase korvpalli üks silmapaistvamaid kujusid nii mängija kui ka treenerina. Teenitult nimetati ta möödunud aasta viimastel päevadel ka Eesti korvpalli Kuulsuste Halli.
Kuusmaa mängis keskset rolli Kalevi 1991. aasta NSVL-i meistritiitli võitmise juures ja Eesti koondise kuuenda koha saavutamisel 1993. aasta Euroopa meistrivõistlustel. Aastatel 1993-96 mängis blond viskekahur ühes Vana Maailma kõige tugevamas korvpalliklubis - Ateena Panathinaikoses. Mängijana kulda ja karda võitnud Kuusmaa on treenerina tulnud kolmekordseks Eesti meistriks ja noppinud suures koguses ka kahvatumaid medaleid.
Istusime kunagi kogu Euroopas üht kõige kardetumat viskekätt omanud mängumehega keset päikesepaistelist suveilma pingile ja rääkisime pikalt-laialt korvpallist. Kuidas visata sama hästi kui Kuusmaa? Millised nägid treeningud välja Panathinaikoses ja Kalevis? Mida arvab legendaarne mängumees treeneritest ja mis hetki peab enda karjääri kõige eredamateks? Kuusmaa avaldas ka selle, kes on peale tema eestlastest valusa viskekäega mehed olnud.
TSIK-i said sisse teisel katsel. Miks esimesel katsel ei õnnestunud ja kas lõi veidi verest välja ka, et pole äkki minu ala ikkagi?
Me kõik ju teame, et eestlane areneb nii nagu ta areneb. Kord on ta kasvuhoos ja kord ta seisab oma kasvuga. Tahtsin hirmsasti TSIK-i minna, aga looduslik areng polnud veel järele tulnud. Olin päris lühike kutt. Tänapäevalgi treenerid vaatavad, et kui perspektiivikas ja andekas sa oled, mitte kui töökas sa oled. Ei oska öelda, kas olin solvunud. Mul vedas, kuna mul oli too suvi vaba ja majanaaber, kes tegeles suusatamisega, tõmbas mind punti. Lõhkusime Trummi metsades pea kuu aega teha erinevaid jookse ja üldse tegime kõvasti füüsilist. Selle suvega viskas mul ka 12 sentimeetrit pikkust juurde. Sügisel olin juba vähe teist masti vend ja teisel katsel ma mitte ei saanud sisse, vaid (Jaanus) Levkoi kutsus. See on huvitav, et oled füüsiliselt laps veel, aga 3-4 kuuga võib kõik kiiresti muutuda.
TSIK-i ajal kutsuti Sind ka Nõukogude Liidu noortekoondisesse. Kuuldavasti olid need laagrid päris karmid.
Need olid karmid. Juunioride koondisesse kutsuti alguses 24 mängijat ja esimese laagriga oli treeneritel kindel soov selekteerida 16 mängijat, kes jäävad teise laagrisse. Siis hakati juba ühekaupa välja viskama. Esimene laager algas nii, et hommikuvõimlemine oli kell 7:45 või 8:00 ja pidime Moskvas jooksma ümber järve, mis oli kilomeeter pikk. Kästi joosta 8 ringi, iga ring 3 minutiga ehk 24 minutit ja hommikuvõimlemine on läbi. Kui 3 minutiga ei jõua, siis öeldi, et jooksete nii kaua, kuni hakkate jõudma. Me panime kokku 16 ringi. Vaadati, kes mida kannatab ja kaua kestab. Pärast trenni hotellituppa jõudes kallistasin kohe vetsupotti. Üks vend läks pärast hommikust trenni lennujaama ja sõitis koju. Kuidagi hambad ristis sai see üle elatud ja tagantjärele arvan, et sain kahe ja poole aasta jooksul, mis seal olin, kogu eluks ülikõva põhja alla. Kolmas laager oli meil Tallinnas ja tegime reaalselt 8 tundi päevas trenni. See rutiinitaluvus, distsipliin ja kõik kokku andis mulle kogu eluks tugeva põhja, et korvpallis läbi lüüa.
Kas säärast trennilõhkumist on tulnud pärast neid laagreid veel ette?
Panathinaikoses, kui (Božidar) Maljkovic oli treener, oli samuti päris jõhker. Kui eesotsas oli kreeklasest treener Kostas Politis, oli meil enne jõule periood, kus olime 18 päeva järjest töös. Kui tulime võistlustelt, siis otse lennukist mindi saali treenima. On olnud erinevaid perioode ja ma ei taha öelda, et kui ma tulin Riia ASK-st Kalevisse, et siin midagi kerget oli. Kõige hullem asi, mis meenub, kui olin Riiast Tallinnas puhkusel koos Saksaga (Ivo Saksakulmuga) ja Salumets kutsus meid testidele. Test koosnes sellest, et 3x400 meetrit pidime jooksma 2-minutilise intervalliga, kus pidid samal ajal verd andma. See viimane 400 meetrit oli nii jõhker, et võis hulluks minna (Naerab.). Kui tahad sportlaseks saada, siis esimene asi on rutiinitaluvus ja teine enda tahtmine. Sa pead sellest raskusest üle olema.
Rääkides veel karmidest kohtadest. Sõjaväes teenimise ajal mängisid Riia ASK-s. Kuidas sõjaväeteenistuse ja korvpalli mängimise ühendamine käis?
Ei oska öelda, kas see oli kellegi kõrgema abi, aga mind saadeti sõjaväkke ja öeldi, et kõik on orgunnitud. Tegelikult ei olnud midagi orgunnitud. Tallinnast läksin rongi peale, jõudsime kogunemispunkti ja meid jaotati ära. Mind pandi boksi, kus olin ainuke valge ja teised olid kusagilt kaugemalt Kaukaasiast. Pidin lendama päris kaugele, Bakuusse või kuhugi sinnakanti. Pidin olema kuus kuud utšepkas. 3-4 tundi enne minemist tuli üks noormees pagunitega ja küsis vene keeles: „Kas keegi korvpalli oskab mängida?“ Vastasin: '“Mina oskan.“ Tema vastu: „Üks Kaunase väeosa tahab kossusatsi teha ja kindral on täiesti kossu-usku inimene.“ Läksime Kaunasesse ja kui teised tegid rividrilli, siis meie saime teiste kossumeestega saali kossu mängima minna. Vanemad suhtlesid liidu juunioride koondise peatreeneriga ja pärast vande andmist pidin Riia ASK-i minema. Alguses olin kroonus, vahepeal olime Saksaga korteris ja kui midagi kehvasti läks, visati jälle kroonu (Naerab.). Meiega samal ajal oli eestlastest seal veel (Indrek) Varblane ja Jürgen Kukk. Kui hakkasime lõpetama, tulid (Rauno) Pehka ja (Tair) Tenno.
Pärast sõjaväge ootas Sind juba suur Kalev?
Riia ASK hoidis mind 30. detsembrini kinni. Salumets ütles, et las Kuusmaa mängib Riias hooaja lõpuni ja liitub Kaleviga suvel. Siis ta muutis meelt ja ütles, et tahab mind ikka kohe satsis näha. Riiakad muidugi solvusid ja ütlesid, et enne 30. detsembrit ma lahkuda ei saa (Naerab.). Mängisin seal mängud ära ja jaanuari alguses liitusin Kaleviga. Ei mäleta täpselt, kuidas need eestikate mängud olid, kas pärast liidu meistrivõistlusi kevadeti ainult või kuidagi nii, aga siis mängisin Standardis. Mängijad olid ära jaotatud ja meil oli veel (Viktor) Viktorov, (Mihhail) Žulanov, (Aivar) Toomiste ja selline punt.
Kalevis ootasid Sind vanad kalad ees. Kas lõi jala väheke värisema ka või olid selleks ajaks juba piisavalt paksu nahaga?
Sain suhteliselt palju Riia ASK-i eest esiliigas mängida ja tiirutasime ühe aasta koos Kaleviga paarisrakendina samadel turniiridel. Kus oli Kalev, seal oli Riia ASK ka ja ma enam-vähem kõiki Kalevi mängijaid ju teadsin. Kui lähed uude satsi, siis väike kartus ikka on, et kuidas hakkama saan. See hetk, kui ma Kalevisse tulin, olid kaks meest vigastatud ja siis polnudki Salumetsal palju valikuid. Sain üle 30 minuti mänguaega, need õnnestusid ja selle hetkega olingi Toomiste ja Reigami üle mänginud ning kindla põhiviisikukoha kätte võidelnud. Ei tea, miks see vanasti nii tähtis oli. Nüüd pole vahet, kes alustab. Tähtis on, et kogu sats jõuaks mängida. Vanasti võisid 30 minutit mängida, kuna tempo oli aeglane. Kes tänapäeva korvpallis mängib üle 30 minuti, peab ikka üliheas vormis olema.
