PEATÜKK RAAMATUST "HIIUMEHE RÄND" | Üksteist noort sõdurit hüppas lennukist langevarjuga alla, üks ei julenud. Tema tõugati alla!
(38)
Valeri Maksimov (2.10.1949) on Hiiumaal sündinud spordiajakirnjanik, kelle suurimaks kireks on olnud võrkpall. Ta lõpetas Tartu riikliku Ülikooli ajalolasena ning on kuuel korral ( 1993-1998) valitud Eesti parimaks spordiajakirjanikuks. Kümme aastat juhtis Valeri Spordiajakirjanike Liitu ja tegi kaastööd Itaalia, Rootsi, Leedu, Soome ja Venemaa väljaannetele.
Elu maal
See tuli endale ise huvitavaks teha, ei saanud ju kogu aeg metsas olla. Õppisin pähe paljude riikide presidentide või peaministrite nimed – need jäid raadiouudiste kuulamisel kergesti meelde. Hea kuulmismälu avaldus varakult ja vanemad lõbustasid küllatulnuid vahetevahel mälumänguga – öelge riigi nimetus, poiss ütleb riigijuhi nime. Ladusin nimesid ritta: Javaharlal Nehru, Sarvapalli Radhakrishnan, John Kennedy, Dwight Eisenhover. Lyndon Johnson, Nikita Hruštšov, Charles de Gaulle, Konrad Adenauer, Käbin, Molotov, Sukarno, kogu NLKP poliitbüroo jpt.
Lennujaamas sokutasin end kõigepealt sõbraks lennukite eest hoolitsevatele tehnikutele. Ajapikku jäid kõik lennukite väljalennuks valmistumise toimingud meelde. Kui olin vastanud küsimusele, kelle poeg olen, lubati mind vabalt lennukite vahele ringlema. Teadsin hästi, millal võib lennuki rataste eest pakud ära tõmmata, lendureid sinatada või tehnikute vänge sõnavara peale õigel ajal naerma hakata. Mulle meeldis bensiini lõhn. Lennujaama parkimisplatsil seisva Molotovi (veoauto) kabiin muutus pärast kõigi nuppude ärakatsumist ja käigukangiga ragistamist peagi igavaks kohaks. Siis võtsin ühe lenduri pojaga JAK-12 sappa ja mootori käivitumisel võistlesin temaga, kumb marutuulele kauem kukkumata vastu suudab seista.
Mulle jättis määratu mulje ajakirjast Ogonjok isa tõlgitud lugu 12-aastasest vene poisist, kes käivitas sõja ajal vaenlase tagalas vigastatud, kuid ikkagi maandatud lennuki. Raskelt haavata saanud isa juhtnööride järgi tõstis poiss lennuki õhku ja lendas omade juurde. Poisi isa jäi ilma mõlemast jalast, kuid elas veel kaua. Unistasin: tahaks teha midagi sama vaprat.. Tahtsin olla kangelane.
Ajapikku aimasin ära iga lenduri maandumisstiili. Lennujaama töötajate lapsena askeldasin kaheksa-aastasena lennujaamas nagu polgu poeg. Kui viitsisin, lendasin AN-il Pärnusse, Viljandisse. Hiiumaale, Saaremaale, väiksema lennukiga Piirissaarde. Ainult Tallinna ei tahetud mind kaasa võtta – öeldi, et liiga pikk ots ja poiss ei jõua õigeks ajaks tagasi koju.
Lendurid tegid mulle mõnikord enda vahel ruumi, tõmmates kokpiti istmete vahele pingule laia rihma, millel istudes sain ja lendurite pagunitest kinni hoides kabiinist kui maa peal toimuvat jälgida. AN-iga lennud polnud siiski mu elu esimesed. Kaheaastaselt pandi mind PO-2 peale, mis kandis mu kuni kümne kilomeetri kõrgusele. Läkaköhast jagusaamiseks piisas ühest seansist hõredas õhus, aasta vanem õde Milla pidi veel kaks korda pilvede kohal lendama.
Lennujaamast linna oli seitse-kaheksa kilomeetrit, iga päev käis linna ja lennujaama vahet buss, vedades nii lendureid kui reisijaid. Käisin emaga linnas sageli ja teekond sihtpunkti sai nüanssideni selgeks väga lühikese ajaga – Võru maanteed pidi kesklinna, lõpp-peatusega raekoja tagusel platsil.
Ühel järjekordsel linnaskäigul istusime emaga turuhoone juures ümber linnaliini bussi ja käisime apteegis, turul, poes ja polikliinikus. Tagasi turuhoone juurde jõudes kadus ema minu vaateväljast. Niipalju ma veel nägin, et ema väljus bussi esiuksest, mina astusin välja tagauksest. Vaatasin natuke ringi – ema eikuskil! Mis siis ikka, täna tuleb üksi koju minna, otsustasin pikemalt ootamata ja kindla veendumusega, et ma ei eksi. Marssisin Riia mäest üles, akadeemia juurest Võru maanteele ja sealt peaaegu Reola koolini, tuttavast teeristist kolmsada meetrit paremale. Hiigelsuure aerostaadi juurest pöörasin veelkord paremale ja olingi viimase sirge peal.
Kohkunud ema oli vahepeal jalule ajanud Tartu miilitsad ja haiglad, otsingud kestsid tunde. Lootuse kaotanud ema helistas lõpuks igaks juhuks lennujaama. "Jah, poiss mängib Šavandoviga malet," vastati emale. "Ärge temaga pahandage, ta pole kellelegi halba teinud. Ta ei hakanud tönnima ja emmet nõudma, leides kiiresti lahenduse. Tubli poiss!" kinnitas Šavandov emale. Emal polnudki enam jõudu pahandada. "Šahh!" lugesin teema ammendatuks. Partii jätkus.
Aerostaat. See oli maal midagi enneolematut, eriti taluõues. Hiigelsuur kuumaõhupall, suurem kui LI-2, vedas üles kastitäie (neli meest) langevarjureid ja kui nood olid alla hüpanud, vinnati kast trossi abil maa peale tagasi ja hüppama saadeti uus nelik. Algul oli vaatajaid palju, aga pikapeale harjuti ja huvi vaibus. Treenivaid langevarjureid puistas lahtisest küljeuksest alla ka AN-2. Tegin ühe sellise lennu AN-2 salongis kaasa. Need lendurid olid võõrad, lennuk kuulus sõjaväele. Surusin ennast kabiinipoolsesse nurka kössi ja hoidsin seina külge kinnitatud pingist kahe
käega kinni, et tuuletõmbusega mitte välja kukkuda.
Üksteist noort sõdurit hüppas alla, üks ei julenud. Tema tõugati alla! Mulle oli see vaatepilt ränk elamus, edaspidi ma langevarjuritega koos lendama ei läinud. Õnneks ei näinud ma ühte veel hirmsamat pilti, kui ühe väga noore naise langevari ei avanenud ja ta kukkus meie naabermaja kartulipõllule, poolenisti maa sisse... . Naised kogunesid Järva talu õuele kohutavat õnnetust arutama. Nii noorelt surra, jäid neist kellegi sõnad mulle igaveseks meelde. Aga kaheksa aastane leidis seepeale, et tal on aeg oma raamatutarkusega lagedale tulla ja lausus: "Aeg antud elada, aeg antud surra..."
Langevarjuhüpetele lisaks harjutasid tehnikaspordiühingu ALMAVÜ aktivistid lennujaama servas purilennukiga lendamist. Sealt siirduti natuke suuremale plaanerile ehk mootorita väikelennukile. Toppisin oma nina kõikjale ja peagi võttis ka see seltskond uudishimuliku külapoisi omaks. Vahel anti mulle mõni tähtis ülesanne, näiteks langevarju koos hoidva kuplikatte põllult äratoomine. Rukkiväljalt siidja ja erksavärvilise kuplikatte leidmine oli kohalikul maastikul suurepäraselt orienteeruvale poisile käkitegu.
Üks õnnelik hüppaja andis mulle isegi leitud kuplikatte kingiks. See oli midagi enneolematut, seda tuli tähistada. Eraldasin kuplikattelt vihmavarjust suurema ülaosa, kinnitasin selle endale selga ja hüppasin poollagunenud aidamüürilt alla. Aga „langevari” otsustas sedakorda mitte avaneda, kortsu tõmbunud kattega maandumine oli valus. Täielik tervenemine võttis aega poolteist kuud. Palju rohkem aega kulus naaberkorteris elava tehniku Anatoli ravimisele. Tema lendas plaaneriga reegleid eirates hilissügiseses lumesajus ja kukkus alla. Seljavigastus oli ränk, päris terveks ta ei saanudki.
Langevarjuhüpped meelitasid suviti ligi asjaarmastajaid, iga esmakordse hüppe läbiteinu pälvis ilusa sinise märgi, mis uhkusega kohe rinda kinnitati. Oma julguse pani proovile enamik lennujaama töötajatest. Hirmust sai jagu ka lennujaama ülem Fedorkin. Aga väljahüpe ebaõnnestus – jalg takerdus nööridesse ja vari langes kiiremini kui peaks. Maa pealt jõudis Fedorkinini ruupori kaudu igasuguseid nõuandeid. Lõpuks kandis üks õpetus vilja. Fedorkin sai jala vabaks üsna maa lähedal. Viimasel hetkel sööstis langevarjuri eeldatava maandumispaiga eest ära veoauto, paraku natuke hilja. Fedorkin maandus kaksiratsi auto küljepoorti otsa. See pidi küll väga-väga valus maandumine olema.
Linna kolimisega sai kõik ilus ootamatult otsa. Mulle oli see valus löök. Korraga olin ilma kõigest olulisest. Hüvasti lennuväli, mu lapsepõlve eriline mängupaik, majesteetlik kuusemets, läbipaistev männitukk, torkivad kibuvitsapõõsad, mille okstest ma vibusid valmistasin, üksik kõrge vaher, mille otsa jaaniõhtul traktori rehvidest tule tegin, lõokesepesad, pähklipuud, ujumaõppimiseks sobivad pommiaugud. Hüvasti madalad, katuseservaga lumehange riivavad tarekesed, kuhu majutati lapsed, keda lumetuisu või pakase ajal koju ei saadetud. Hüvasti lendurid, radistid, ilmajaama naised ja veel paljud, keda ma enam kunagi ei näinud.
Unustada tuli lennujaama marjapõõsad, mille viljade harvendamise eest ma nii abivalmilt hoolt kandsin. Kirsid said vaevalt punakaks tõmbuda, kui ma redeliga puu all juba ootasin. Hüvasti, telgis elavad sõbralikud noorradistid, kes te lõkkel süüa valmistasite ja oma pudrujääki alatasa tühja kõhuga poisiga jagasite. Hüvasti suvised külalised - purilendurid, langevarjurid, kes mõnikord lähima talu sirelipõõsasse maandusid ja naabri kanad-haned laiali peletasid. Hüvasti, Daisy, Reola kooli Raja Teele, kes juba algklassides söakamate poiste huvi pälvis – mina kahjuks nende hulka ei kuulunud. Andestust, Urmas, et su süütu rüseluse käigus maanteekraavi tõukasin, kus värske lehmakook uhiuues koolivormis klassivenda tervitas.
