Eesti üks tugevamaid mehi lõpetas aasta ihaldatud rekordiga, aga tema karjäär võib läbi olla

Kaido Leesmann tegi detsembris Eesti meistrivõistlustel jõutõstmises surumises Balti rekordi 325 kilo, kuid suures aastalõpuintervjuus tundub ta läbi lillede mainivat, et sisuliselt on tema karjäär jõutõstjana läbi.

„Iga absoluutne rekord tuleb raskelt. Antud rekord nõudis suurt pühendumist ja järjepidevust.

Kui võtsin selle rekordi ületamise plaani, siis kaalusin 15 kilo vähem. Juba see kaalutõus oli keeruline. Kindlasti ka koroona ja piirangud ei teinud seda kõike kergemaks, aga seda suurem on rahulolu,” räägib Leesmann, kes oli seda raskust üritanud varem viiel korral.

Leesmann on tulnud maailmameistriks, ent ometi oli see rekord tema jaoks oluline. „Sportlikus mõttes oli see siht, mille poole liikuda. Motivaator, ärataja, distsiplineerija...” mõtiskleb ta. „Igal spordialal on omad mõõdupuud. Jõusaali puhul kiputakse just küsima: aga palju sa surud? Ma olen väga õnnelik selle rekordi üle. See oli minu jaoks kirss tordil.”

Video rekordikatsest:

„Ma olen harjunud elama eesmärkidega. Eesmärgist eesmärgini. Ja siis võtan uue eesmärgi. Eesmärgid aitavadki mul motivatsiooni kõrgel hoida. Väga raske on teha sporti, püüda midagi, kui sa ei tea täpselt, mida sa püüad. Olen üritanud seada endale väga mõõdetavaid eesmärke,” lisab ta.

Leesmann piiridesse ei usu. „Alati on võimalik kusagilt juurde panna. Lihtsalt tuleb analüüsida ja leida, mille arvelt see on oleks võimalik. Vahel tuleb võitluskaaslastega pidada nõu, vahel lihtsalt puhata ja vaimu kosutada, et siis uue hingamisega edasi minna,” sõnab Leesmann, kes üle 120-kiloste meeste kolmevõistluses sai Gert Kooviti järel hõbeda.

Klubid ja treenerid ennekõige

Naisi osales viimastel meistrivõistlustel vähe, aga rekordeid tegid nad palju. Löödi üle isegi 2014. aasta tippmargid. „Korraldajad Saarde spordiklubist tegid suure töö ära. Väga hästi korraldatud võistlus. Siis tulevadki rekordid. Tihti tulevad need rekordid lainetena. Tekib mingi põlvkond, seltskond ja üheskoos ületatakse piire. Kui keegi on kusagil mingi rekordi ületanud, siis tekib kohe neid, kes tahaksid selle rekordi üle teha. Seekord läks naistega just nii. Igal juhul hea võistlus aasta lõpetuseks,” arvab Leesmann, kes on ka Eesti Jõutõsteliidu president.

Jõutõstjatel on olnud keeruline aasta. Läbi on suudetud viia 80 protsenti Eesti-siseseid võistlusi. Välisvõistlusi pole sel aastal toimunud.

„Paljudel meestel ja naistel jäigi näitamata, milleks nad tegelikult võimelised olid, sest trenni sai palju tehtud. Aga pole hullu, palju häid aastaid on veel ees,” usub Leesmann.

Sportlikus mõttes tehti Eestis kaks uut absoluutset rekordit, kükis ja lamades surumises. Tarmo Pärna astus 300 kilo surujate klubisse, Siim Salin näitas võimu klassikalises jõutõsmises, Mihkel Raadik stabiilsust ja kaaluklassi rekordeid. Naistest torkasid silma Sparta naised ja Helena Veelmaa.

Iga sportlane on väärt esiletõstmist, aga Leesmann tooks lõppevast aastast välja eelkõige klubid ja treenerid. Märjamaa, Saarde Spordiklubi, Tallinnast Reval-Sport ja Sparta, Sisekaitseakadeemia, Tartust Ülikooli Spordiklubi ja TKHK, Elvast Jõusport. Need on reaalsed inimesed ja treeningkohad, kes ei ole alla andnud, vaid uskunud sportlastesse, nende tegemistesse. „2020. aastal on see võib-olla kõige tähtsam,” lausub Leesmann.

„Isiklikus plaanis tahan ma välja tuua oma spordiklubi Reval-Spordi. Nad on toetanud ja kaasa elanud meie tegemistele aastakümneid. See on väga pikk aeg. Samuti Reval-Sport Powerlifting Teami. Me oleme üksteist heas mõttes pushinud edasi minema. Oli ju ka eelmine lamades surumise absoluutne rekord Siim Rasti nimel ja eks me nii kõik koos olemegi edasi liikunud,” kiidab vanameister.

Kindlasti oli Eestis neid, kes võtsid vaheaasta, aga üldiselt jõutõstjad on kange rahvas ja ala on jätkuvalt populaarne.
„Ma usun, et populaarsus ainult kasvab ja järgmine aasta näeme rekordeid justnimelt osalejatearvus. Palju noori on peale tulnud,” on Leesmann positiivne.

Tõstmised üliraskekaalus tõstetud

Selle aasta komeet Liisa Peri suutis esimese aastaga tõsta 20 kilo rohkem. Kaido Leesmanni sõnul on areng alguses kiirem. Areng sõltub paljudest asjaoludest: treenerist, tervisest, kehakaalu tõusust jne. „Aga just see ongi jõutõstmise juures positiivne, et kogu aeg on võimalik näha progressi, õigemini selle poole püüelda. See pakubki harrastajale rõõmu, kui sa saad näha enda arengut,” ütleb Leesmann.

Tippu jõudmise ja seal püsimise võti lisaks treeningutele on ka muu. „Kindlasti loeb ka see, kellega sa koos treenid, milline on see keemia. Kas üksteist õhutatakse saada paremaks, innustatakse. Jõutõstmine on küll indviduaalne ala, aga seda harrastatakse koos,” räägib Leesmann. „Oluline on ka vaimne pool, mis on kindlasti individuaalne. See, kuidas sa pead vastu pingetele, tuled toime eluraskustega, halva tujuga, emotsioonidega jne. Tipus püsida on kindlasti raskem, kui sinna hetkeliselt jõuda.”

Leesmann pole väga allaandja natuur. Teinekord on ta isegi natuke liiga jäärapäine, aga spordis on seda vaja, sest on selliseid päevi, kus kõik ei suju, aga asjad on vaja ikkagi ära teha.

„Võib-olla vigastused on minu jaoks kõige keerulisemad olukorrad. Keha tahab, vaim on valmis, aga vigastus ei lase. Need on rasked hetked. Üritan siis hoida positiivset joont, leida vajadusel professionaalset abi ja jätkuvalt uskuda unistustesse. Tänan siinkohal massöör Üllar Lepikut ja kiropraktik Karl Pärjamäed. Need on mehed, kes andsid mulle hindamatut abi ettevalmistuse jooksul,” ei unusta jõutõsteäss olulist.

„Ma arvan, et minu tõstmised üliraskekaalus on tõstetud. Tahtsin saada seda absoluutset rekordit ja sain. Keskendun hetkel kaalulangetamisele ja tervislikele eluviisidele. Tegelen tõsiselt uute eesmärkide paika panemisega. Need saavad olema pigem vaimsed kui füüsilised,” teatab Leesmann filosoofiliselt.

„Kindlasti annan ma uusaastalubadusi mehena, isana ja vanaisana,” muigab ta. „Sportlasena olen ma harjunud seadma endale mõõdetavaid tulemusi. Järgmisel aastal saavad need olema seotud eelkõige minu kehakaalu muutustega ehk siis viime kaalunumbri kindla piirini.”