“Mitte üksteise otsa vahtimine, vaid läbi võrgu vahtimine. See on (Eesti võrkpallis) täiesti ajuvabaks läinud,” ütles Tallinna Selveri abitreener Andres Toobal.

“See on täiega äge – seda peab tegema! Töötlema peab!” viskas heas tujus Rivo Vesik õli tulle.

“Ma vaidlen kohe vastu – see on täiega nõme,” ei nõustunud Toobal. “Mina sellist asja ei salli. Sa võid publikule kõike teha, möllata ja kukerpalle visata, aga läbi võrgu vahtimine… Ma absoluutselt ei salli seda. Minu meelest on see väga lappesse läinud. Eriti veel sel juhul, kui nagamanid seda tegema hakkavad,” sõnas Toobal.

“Aga pealtvaatajatele see meeldib. Minule näiteks meeldib vaadata, kui vastaseid töödeldakse. Võtame (Tallinna Selveri temporündaja) Marx Aru. Ta hävitas mingil hetkel konkreetselt (Saaremaa temporündaja) Sauli Sinkkoneni ära.”

“Jaa, aga üks asi on see, kui sa lööd palli maha ja jääd tuimalt vastast vaatama. Teine asi on see, kui sa tood punkti, keerad vastasele selja ja näitad emotsiooni,” argumenteeris Toobal. “Aga Sinkkoneniga ma rääkisin pärast. Ta ütles, et ta läks närvi selle peale, et ta tundis, et see 18-aastane noor mees on temaga võrdväärne mängija ja hetkel isegi temast üle. Ta sai enda peale tigedaks, üritas ennast sedasi üles kruttida ning lootis, et see 18-aastane Marx murduks. Aga Marx ei teinud ühtegi korda näkku Sinkkonenile seda musklite näitamist.”

“Ma arvan, et ma olen kahe vahel,” lisas Selveri diagonaalründaja Renee Teppan. “Ma arvan, et see on okei, kui seda mängu jooksul juhtub. On mingeid tähtsaid mänge ja derbisid, kus mingi hetk emotsioonid keevad üle. See on loogiline. Ja vahel tekivad need asjad ka kuidagi südamest. Sel juhul on see fine. Siis tuleb ilmselgelt kiirelt ka vastus teiselt poolt võrku. Aga ma arvan, et igal asjal on piir. Konstantne vehkimine ja nägude tegemine ei ole okei. Ja ütleme ausalt, kui sulle tehakse seda stabiilselt, siis see näitab midagi. Minu arust näitab see pigem ebakindlust. See on justkui paanitsemine, et sa ei oska enam muud teha. Tippklubide kohtumises sellist asja ei näe, et Lube ja Perugia mängivad, Leon lööb palli maha ja vaatab kogu aeg vastastele otsa. Selline asi ei tule kõne alla ja seda juhtub võib-olla korra mängus, aga mitte kogu aeg.”

“Selleni ma tahangi jõuda,” võttis Toobal jutulõnga üle. “Mingis olukorras on see väga okei. Mehed keevad üle ja saavad ise ka sellest aru. Aga kui see käib nii, et ma nüüd kogu aeg teen nii… See on nagu stiil. Et ahaa, proovime! Kui juba igasugused liberod hakkavad sedasi käituma, siis millest me räägime? Meie võrkpalli intelligentsus jääb siis väga madalale. See on minu arvamus.”

Millised meeskonnad ja mängijad Eestis tänavu läbi võrgu vaatamisega enim silma on jäänud, saab kuulata juba saatest, kus teemal peatuti pikemalt.

Vastase töötlemise osa alates 40.47: