Endine TV3 juht ja tuntud jalgpallikommentaator Toomas Vara võttis tuld teise armastatud vutikommentaatori Ott Järvela mõttekäigust ning tegi mullu Facebookis postituse. Sellest arenes välja täitsa korralik sisuline debatt, sõna ütlesid sekka ka olümpiavõitja Erki Nool, endine tippmängija Joel Lindpere, muusik Madis Aesma ja teised. Avaldame Vara loal katkeid pikemast diskussioonist.

Vara: „Ott Järvela arvas eile ETV Ringvaates, et tippvormis Pelé või Maradona ei saaks tänases Eesti jalgpalli meistriliigas hakkama. Kindlas kõneviisis. Mina arvan, et Maradona lööks Eestis iga nädal paar-kolm samasugust nagu 1986 MM-i 1/4-finaalis teine värav Inglismaa vastu (neile, kellel ei tule meelde, siis see oli etüüd, kus Maradona sai oma väljakupoolelt palli ja „purjetas” sellega poolest Inglismaa koondisest mööda Shiltoni väravani. Mitte segi ajada käega löödud esimese väravaga!).”

Järvela: „80-ndate tippjalgpall esitas mängijate füüsisele hoomamatult väiksemaid nõudmisi.

1. Reeglimuudatused (väravavahile tagasisöödu keelamine, robustsuse palju rangem karistamine, suluseisureegli liberaliseerimine) nõuavad suuremat vastupidavust.

2. 30-40 aasta taguse ajaga võrreldes on muuhulgas tohutult arenenud spordimeditsiin ja tehnoloogia, mis mõlemad tagavad mängijate palju kõrgema füüsilise vormi.

3. Seda omakorda nõuab tippjalgpallis läbi elatud kommertsialiseerimine ja globaliseerumine. Lisaks kõigele muule on tippjalgpall (ka Premium liigas) äri ning mängijate vahel valitseb palju tihedam konkurents, kus väga hea füüsiline vorm on läbilöögi vältimatuks eelduseks.

Kokkuvõte: 1986. aastal Argentiina maailmameistriks viinud Diego Maradona praegu Eesti Premium liigas hakkama ei saaks. Tema tehnilised oskused olid maailma parimad omas ajas, aga see oli 33 aastat tagasi.

NB! Kes ikka üldse ei taha uskuda, et kunagised tipposkused oleksid praeguses tippspordis kasutud, siis vaadake Tallinna Kalevi 1991. aasta NL meistrivõistluste finaalmängu videot. Mäng tundub kulgevat justkui aegluubis.”

Vara: „Ott, ma saan aru, mida sa öelda üritad, aga see, et näiteks Karol Mets teeks Cooperi testi paremini kui Maradona, ei tähenda, et Maradona poleks teda kümneid kordi väljakul üle mängida suutnud. Ja sinu poolt mainitud robustsuse keelustamine – Maradona ajal oli tal (eriti Itaalias) piltlikult öeldes vastas 10 Vinnie Jonesi, nii et ma pole kindel, kas „robustsuse keelustamine” on siin hea argument. Pigem on tunne, et paljud tänased mängumehed keelduksid üldse väljakule minemast, kui peaksid samasuguste kaitsjate vastu mängima, nagu Maradona seda nädalast-nädalasse tegi.”

Järvela: „33 aastaga (Maradona anno 1986 vs Premium liiga 2019) on iga võistkondlik pallimäng tohutult arenenud. Mida suutnuks 1980 olümpiavõitjaks tulnud Viljar Loor kuus hooaega tagasi Eesti meistriliigas? Kas ta pääsenuks Eesti koondisesse? Vastused on ju “mitte midagi” ja “ei”.”

Erki Nool: „Päris kindlasti oleks pääsenud. Loomulikult on võrkpall kohutavalt muutunud, aga siis mängiti nende reeglite järgi. Loor oli ju aastaid koondise liige. Vaevalt Loor osavuselt, hüppevõimelt, mängulugemisoskuselt praegustele koondislastele alla jääks?”

Õhtulehe tippajakirjanik Risto Berendson: „Ott, ega Kostja Vassiljev ka just oma võimsa füüsisega vapusta... Lihtsalt niisama mainin.”

Jalgpallihuvilisest muusik Madis Aesma: „Sellele räägib minu arust vastu ka see, et tegelikult on ju neid mängijaid küll, kes on suutnud suhteliselt edukalt mängida kõrgel tasemel mitukümmend aastat. Loogika ütleb, et nende füüsilised võimed ei saanud ju aja jooksul lõputult paremaks minna, kuna inimene lihtsalt vananeb. Ja see tähendab, et vahe nende noorepõlve mängutaseme (ütleme siis just füüsilisest poolest vaadatuna) ja karjääri lõpu oma vahel ei saanud nii suur olla.

Võtame näiteks Arsenali ja Inglise koondise keskkaitsja Tony Adamsi. Alustas 1983, lõpetas aastal 2002, vahepeal oli jalgpall taktikaliselt ja tempo ja mille iganes mõttes Briti meistriliigas jõudnud tundmatuseni muutuda tänu kõikvõimalikele välismängijatele ja -treeneritele (sh ka Arsenali treener Wenger). Ometi - ja hoolimata sellest, et Adams oli 80ndatel-90ndatel veel raju alkohoolik - vedas ta kuidagiviisi aastani 2002 välja, kusjuures tuli veel meistrikski ühel oma päris viimastest hooaegadest, mängides ikkagi alati põhis, kui ta vigastatud ei olnud. Elu sees ei usu, et 2002 Adams oli paremas füüsilises ja tehnilises vormis kui 1983. aasta Adams. See tõendab minu arvates üsna hõlpsalt, et mängutaseme vahe ei saanud siiski nii kosmiliselt suur olla.

Ja ma ei usu ka, et aastast 2002 nüüd mingi kosmiline hüpe on käinud, neid tüüpe, kes 90-ndatest selle ehk käesoleva kümnendi keskpaigani mängisid väga heal tasemel, on ka olnud küll ja küll, Totti ja Del Piero tulevad kohe miskipärast pähe.”

Joel Lindpere: „Ma pole peale seljaoperatsiooni 1,5 aastat jalkatrennist osa võtnud, aga saaks Eesti meistriliigas täna hakkama ilma igasuguste probleemideta nii ründes nr 9 kui ka nr 10 kohal. Annaksin väravasööte ja lööksin väravaid. Selleks on vaja kogemust ja tarkust, mitte füüsilist! Suured mängud annavad seda, mitte põlve otsas nikerdamine!”

Spordikommentaator Kalev Kruus: „Joel, ega jutt ei käinud ju sinust, vaid Maradonast.”

Nool: „Kas Ott Järvela on üldse kunagi Eesti liiga mänge kohapeal vaatamas käinud? Kui jah, siis millest selline arvamine, et mängijad on füüsiliselt väga võimekad? Minul kahe viimase kogemuse põhjal nii Tammeka – Tuleviku kui ka Flora – Kalju küll sellist muljet ei jäänud.”

Hea lugeja, mida arvad sina?